dea.digar.ee - vanast kirjast.

Bernhard Freiherr von Uexküll, üks Eestimaa mõsaherra wanast sugust ja wanast auusast waimust.

WiimaseS numres nimetasime lühidelt, et SchlosSWigala Majoratherra, Landrath Bernhard Baron Üksküll, ehk kuida tema ennast ametlikult ise kirjutas, Bernhard Freiherr von Uerküll, Talwekuu 59. pääwa öhtal ära surnud on, ja lubasime tema tähtsast elust pitkemalt kirjutada. Düüna jõe kaldal seifawad Üksküla shlosfi waremed. Seda /indlat maja" ehitati Piiskop Meinhardi aeal kakSteistkümnema aaSta-saea lõpul, esiteks puust, ühe kingu peale, ja Nitter Konrad sai selle kindluse esimeseks walitsejakS. Liiwlased nimetafiwad seda kindlust ,ükS küla", mis sellele ka nimeks jäi ja miS järel ennast selle esimene walitseja Konrad von Üksküla, ehk Saksakeeles, natuke muudetud Konrad von Meyendorff nimetas, kuida selle aea pruuk oli. Pärast lahkuS. see suguwõsa kahte arusse, kellest üks ennast Eestikeeli Üksküla ehk Ladina kirjawiifil Uerkuell, teine Saksakeeli Meyendorff nimetas. Mõlemad suguarud õitsewad tänapääwani. Esimesest suguarust on üks wõsu ka AuStria riiki sattunud ja nimetab ennast seal Graf Uerküll. Esimesest suguarust on Bernhard Baron Üksküll aastal 1819 , Wirtsu mõisas sündinud. Tema käis esiteks Eestimaa Rittre-ehk Toompea-koolis, siis Zarskoje Selo Lyceumis, kust tema, pärast täie kursuse lõpetust, aastal 1339 wälja aStus ja Kroonumõisade-Ministeriumis teenistust wõttis. Ühe aasta pärast wõtlis noor Baron ennast teenistusest lahti ja täieldaS oma teadusi mitmeaastasel reisul wõeral maal ja wõeramaa suurkoolides. Kodumaale tagasi tulles wõttis tema oma ema mõisad Keblaste, Weltsa, Aru ja Karinõmme oma walitsuse alla ja sai pea tähtsate kodumaa ametite peale walitud. Aastast 1848 künni 1868 oli tema Läänemaa Kreissaadik, selle kõrwas ka omal aeal Mannrichter ja kaua aega Eestimaa Põllutöö Seltsi juhataja. Aaastal 1868 sai Bernhard Baron Üksküll Landrathiks walitud, aga juba nelja aasta pärast sundis raske ihulik haigus teda oma kõrget ametit maha panema. Haigus oli tema jalgu wõimakumaks teinud, tema silmawalgust enam ja enam nõdrendanud ja wiimaks täitsa kustutanud, aga tema osawõtmist kodumaa elust ja köigeist sellesse puutuwatest küsimistest, ei jõudnud ihulik waew lämmatada. Weel wiimastatel aastatel laskis tema ennast tooliga Maapääwale kanda ja oli seal oma selge waimuga ja mitmesuguse teadusega nõuupidamistele abiks ja tugiks. Ka kirjalikult on tema meie päiwiStest kodumaa küsimistest elawalt osa wötnud ja weel aastal 1880 Kuukirjas" meie kodumaa taluasjade korraldamisest kirjutanud, nimelt omast rikkast mälestusest ja asjatundmisest põhjustanud, kuida talunuumamaa wäljapiiramine, teurendi muutmine raharendiks, talukohtade krunti panemine ja päriseks müümine, uuS maakoguduse seadus, awaliku maksude korraldamine ja rahwakoolid, meie oma kodumaa pinnal sündinud ja meie kodumaa eestseisuse hoolsa osawõtmise all edenewale käigule saadetud on. Kui palju ja kui mõjuwalt Bernhard Baron Üksküll kõigest sellest osa wõtnud, mis meie kodumaa, nimelt meie talurahwa asju üleüldse uuele joonele seadis ja saatis, sellest ei ole siin ruumi pitkemalt rääkida. Ülepea tahtsime meie rohkem selle peale waadata, mis tema kui mõisaherra kitsamas ringkondaS oma waldade heaks teinud on, mis aga sealt edaspidi edasi nihkus ja sügawalt

kõige EeStimaa talurahwa uuentatud elukorra kohta mõjus, suurelt osalt ka selle uuendatud elukorra põhjuseks sai. Bernhard Baron Üksküll oli täitsa nende mõisahecrade ringkonnast, keda uutmoodi rahuta maimud nimetawad; fiiõki ei ole keegi teine enne teda oma waldade elukorda nii põhjani uuendanud ja nii wägewast edendanud, kui just tema. Kuida tähendatud, saiwad esiteks Keblaste, Weltsa, Aru ja Karinõmme wallad tema walitsuse alla. Nende mõisade piiretes on suured sood, kust wilud ja pahad õhud mitte ainult ümberkaudsete põldude peale kahjulikult ei mõjunud, waid ka nii kangest rahwa terwise peale, et noore mõisaherra walitsuse hakatusel nimelt Aru wallast raske olnud mehi leida, keõ soldatiks kõlbafiwad. Soode kuiwakõ laskmine ja kahjuliku õhu häwitamine oli tema esimene mure, ja tema toimetas seda nii osawalt ja mõjuwalt, et põllu wiljad ja rahwa termis sellest pea kasu tundsiwad. Et meie siin kord nende waldade juureS oleme ja enam nende juure tagasi ei pööra, siis olgu kõige hoolekandmist? keskist, nende waldade talurahwa eest, ainult üks asi nimetatud: Aru walla talukohtade heinamaad oliwad pea kõik tähendatud soos, andsiwad wähe saaki ja halwa heina. Kui aastal 1859 talu-n.mmamaa jäädawaS piireS pidi mõisamaast ara lahutatud saama, fiis wahetas Bernhard Baron Üksküll walla sooheinamaad mõisa aruheinamaate wasta oma kätte. Talukohtadel pidi tema arwateõ küll ja kölwulist metsheina olema, kuna mõisa põldudel tarwitust mööda polluhetna wõikS kaSwatatud saada ja mõisaherra suurem jõud ehk omal aeal ka soost midagi teha wõib, kuna soo ikka sooks jääb, kui tüki kaupa weike kohtade käes seisab. Meie selge ja kindla waimuga mõisaherra tähtsam tööpõld oli aga Wigala majoratmõisade waldadeS. Kaua aega oliwad need msisad tema lapseta onu, Barou Boris Ükskülla käes olnud, kes wäga hea südamega mees, aga rohkem kõrges waimuwaldaS kui põllutöös ja maailma suurte waldade walitsuses tuttaw oli. Elawa osawõtmtsega ja helde käega oli Boris Baron Üksküll rahwakoolide eest hoolt kannud ja oli, kirikuõpetaja E. Harteni abil, Wigala walla rahwast kõrgema hariduse järje peale tõstnud, kui seda sel aea! kusagil teises paikas Eestimaal leiti. Ka oli tema juba aastal 1823 ühe peremehega raha-rendi kontrakti teinud, miS esimene Eestimaal oli. Mõisad oliwad aga aeguti rendi peal, aeguti majoratherra enese helde, aga lõdwa walitsuse all seisnud ja sellest oli mõnda korrata asja siginud. Nimelt oli waba-dtku-kohtade huik mitme saea peale kaswannd, umbes kaks kord nii suureks, kui seal talukohtafi oli. Talukohtade õuedes ja koplites, aidade ääres ja karjamaale seeS oliwad lahtised inimesed omale, muist mõisaherra lubaga muist ilma lubata, korrata urtsikuid üleS ehitanud ja korrata pöllulappist üleS uuristanud. ,Saagu ühel nurmelapil ennemini üks inimene kõhutäie, kui ükõ lammas", ütles mõisaherra ja laskis igaüht ehitada ja uuristada, kes tahtis ja kuida tahtis. ,3ga uue wabadiku urtfiku kohta wiib küla aastaõ ühe härja wähem laadale", ütles küla rahwas. Mõlemil wõis omast kohast viguS olla, aga see kahepooline ,õigus" kippus wallarahwa elukorda kitsikuks ja kibedaks, korralist elu ülepea küfitawaks tegema, sest üles uuristatud nurmetükikeSte pealt ei saanud wabadikud mitte möjuwat .kõhutäit", ja teatud kõrwalist teenistust ei olnud suurel hulgal ka mitte. Talukohtade põllud ja heinamaad oliwad .õiguse" pärast, nii puruks lõhutud, et nimelt ühel kohal peale

150 põllulappi oli, kuida seda sel aeal teistes waldadeS ka leiti, kui ka igas kohas mitte nii suurel möedul. Et seesugusel korral mõistlik põllutöö kosuda ei wõinud, sellest saab iga nüüdne põllumees ilma pitkema seletamiseta aru, aga sel aeal ei pärinud talurahwaS mitte wallalist nurme lahkeks põlluharimiseks, seda, et ühel kolmepääwa kohal, neljapäawa ehk ühegi teise ,pääwa" kohal kusagil paremat põllulapikest ei olnud, kui teisel sellesarnasel, ja pidas küüntega ja hammastega sellest korrata korrast kinni. Teurent oli küll juba sel aeal laiemast silmaringist hukka mõistetud, kui üks tööriist, mida mõisa edenenud põllutöös enam õiete tarwitada ei wõidud, ja kui üks rent, mis maksjale kaks ehk kolm kord rohkem kulu tegi, kui saajale kasu, ja mis nimelt talukohtadele seeläbi põhjatu kahju saatis, et hulk heina wäljaSpool talukohta teuloomade kätte söödetud ja sedawiist sõnnik pillutatud sai. Aga laiem silmaring et ole iialgi suurema hulga asi olnud. Weel pidasiwad mitmed wanemad möisaherrad teurendist kiuni, ja kõige wähemast kaks kolmat jägu taluperemeestest pidasiwad teurendist kinni.

üks kolmepääwa ehk neljapäawa koht tegi just niisama palju tegu, kui teine sellesarnane; sedamööda pärisiwad siis kohapidajad ka ühetasa maad, suuruse poolest ja headuse poolest, ja seda ei wõinud neile keegi täitsa pahaks panna. Aga põld ise pani seda wäga pahaks. ,Lõhud sina mind, fiiS lõhun mina sind/ ütles põld, ja ei annud oma täit õnnistust põllumehe kätte. Rahwa kehwuS ei tahtnud kaduda. /Wähe maad, halw maa, raSke tegu/ ütles rahwas. Küll oli rahwal selle juureõ ka oma jagu õigust, aga mitte täitsa. Halwem kui maa oma loomuse poolest, oli maa jägamine, mis maad tükkideks ja lappideks killutaS, mida keegi öiete harida ei wõinud ja kuS peal edafi ja tagasi hulkumisega määramata kallist aega raisatud sai. Juba oli siin ja seal katset tehtud, kõige wähemast talukohtade põldusi ühte krunti panna ehk ometigi laiemates tükkides (peenrates) üksikute kohtade kätte jagada, aga nii kaua kui teurent oma ,pääwadega" kestis, oli see hea nõuu ikka selle rünga wasta katki põrkanud, mida teurent põllutöö edenemise teele weeretanud oli. Uute jägamiste juureS oli mõifaherra maamõetjale enamist ütelnud: Tehke, et rahwaS rahul on, siis olen mina ka rahul." See oli omast kohast õige kena, aga ilma põldude ja heinamaale ülearulise sillutamiseta oli see raske täita. Siin ja seal pistis naabrite kadeduS üksteise wasta, ka oma nina selle tallituse sisse. Sedawiifi oli fiiS tänine uute jäutamiõte juures põigust" tehtud. Maid oli killutatud ja killutatud, künni just selle killutamise läbi kõik maa »halwakS" tehtud oli. Ühetasa oli stiS maid küll igal kohal, aga ainult ühetasases halwuses. See oli kõige raskem takiStuS talurahwa elukorra edenemise teel, aga sellest saiwad üksi need aru, kellel selged silmad ja laiendatud silmaring oliwad, keda aga igal aeal wähem on olnud kui teisi. ,Hääledtenamused" ei ole sellest iialgi ühtigi teadnud, just nagu see mitmes teises aSjas ka oli ja paraku ikka weel on. Sedawiifi seisiwad asjad Eestimaal üleüldse ja seifiwad Wigala waldadeS iseäranis, kui Bernhard Baron Üksküll nende mõisade walitsejakS kutsutud sai, mis sugukonna seadust mööda pärast lapseta onu surma, omal aeal tema omaks pidiwad langema. Tema peale langes nüüd see mure, seda sasi üleS kerida, mis leurendist kõigel meie kodumaal üleüldse, Wigala waldadeS aga iseäranis kokku keerutatud oli. Kõikumata meelega ja kindla

käega hakkas tema tööle. Mõisade maad, umbes 180 ruutwersta, saiwad üleS mõedetud ja wallarahwa elukorra korraldamine sai nõuupidamise alla wõetud. Nii wähe tänine ka talukohtade krunti panemise katsed korda läinud ja rahwa silma ees armu leidnud oliwad, siiski sai nõuuks wõetud, seda fiin teha, mitte katseks üheS ehk teises külas, waid üle kõige waldade ja jäädawalt. .Iga talukoht peab nenda rajatud saama," ütleS Baron Bernhard Üksküll, nagu .oleks ta üks iseäraline mõis. Iga koht peab seda maad saama, miS kohale kõige paremini käepärast on, et igaüks lahkest oma tööd teha wõib, et üks põllumees teist tema töös et tülita. KaS üks koht teisest suurem ehk teisest parem on, see on körwaline ast, seda wõib rendiga õiendada, kui aga koht iseenesest peremeest toidab. Päämade aru ei ole tarwis teha; kohad oma maadega on raha hinna peale arwata; uued kontraktid saawad kõik raharendi peale tehtud." Nüüd, kus meie seda kirjutame, nüüd näitab see kõik nii lihtlane wälja, nagu oleks seda kõiki iseenesest mõista. Koguni teisiti oli sellega sel aeal, aastal 1858, kus küll juba hulk talukohtaft raharendi peale antud oliwad, ka Wigala waldades, kus aga kõik talukohtade awalikud arutegemised seaduslikult ja rahwa mõtetega kinni kaswanud harjunud wiifi mööda, teurendt peale põhjustatud oliwad, kus iga külakond soowis, et küla maad ühetasa, kõige külakonua kohtade kätte pidiwad ära jägatud saama. Esiteks et saanud ka siin rahwas sellest nägemata ja kuulmata joonest aru, mis maade jäutamises pidi makswaks tehtud saama, pealegi weel need, kelle kohad küladest pidiwad wälja, .tagumiste põldude" peale ehitatud saama, et iga kohale lahkemat ruumi saaks. Missuguse silmaga pidiwad need ka selle peale waatama, kuida aiamaad ja küla ligised, kangest weetatud maad teiste kätte langeflwad, kuna nemad .põllu otsadega" leppima ka peale selle weel ehituse tüli oma peale wõtma pidiwad? Nurisemist ja .palweid" selle .wägiwaldse" uuenduse wasta ei puudunud siis ka mitte, aga see asi oli küpselt ja põhjani läbi arwatud ja Baron Bernhard Üksküll oli mees, kes seda tahtis mis tulus oli. Hääledeenamusest hoolimata; tema ütles: .Seda asja oleme meie põhjani läbi arwanud. Mma tean, et fee hea on. See maa on minu, mina jäutan seda nenda kuida heaks arwan ja mina kannan kulud ja kahjud. Iga koht saab iseäranis krunti pandud, kus ükS teist tema majapidamises ei tülita. Iga koha rent ja maksud ja ümberasumise kulud saawad iseäranis üles arwatud ja kontraktis üles pandud. Kohad saawad peremeestele kätte näidatud, kaup saab neile ette luetud. Kohad saawad peremeestele ette luetud ja selle järel wõib igaüks oma kohta wõtta ehk jätta. Peale-pakkujatele mina kohtast kõrgema rendi eest ei anna; üleliiga renti ei saa arwatud; tagajärel tingimistekS ei ole meil himu ega aega. Kellel midagi iseäralist soowimist on, see pangu seda õigel aeal ja õigel wiisil maamõetjale ette; on see ilma üleüldise kahjuta wõimalik, siis saab see täidetud. Pärast ei saa ühtigi enam muudetud."