«Alkeemik» on sümbolistlik muinasjutt, mis räägib inimese suurimast tarkusest -- oma südame kuulamisest, enesekssaamisest, mis ka halli argipäeva kullaks muudab. Kui Andaluusia karjusepois näeb ühel ööl unes kauget varandust Egiptuse püramiidide juures, mõistab ta peagi, et saatus kutsub teda. Ta lahkub Hispaaniast, kohtab teel teisi rändajaid ning leiab lõpuks oma õpetaja -- Alkeemiku.
««Mu süda kardab kannatusi,» ütleb poiss ühel ööl Alkeemikule, kui nad kuuvalguseta taevast vaatasid.
«Öelge talle, et hirm kannatuse ees on hirmsam kui kannatus ise. Ja et oma unistusi otsides pole ükski süda kunagi kannatanud, sest iga hetk sel teel on hetk, mil me kohtume Jumala ja igavikuga.»»