Vene armees valitsesid üheskoos õudus ja huumor – seda nii tsaari- kui ka sovetiajal. Ent katsumuste läbimise järel võis vabanemise joovastus lennutada ratsakaardiväelase operetinäitlejaks Estoniasse, hiljem lavastajaks ning lõpuks uue kutselise teatri rajajaks.

Dokumentaalse koega romaanis „Tsaari ulaan“ kirjeldatakse noore Karli käekäiku tsaari enda uhkes ulaanipolgus XX sajandi alguses, millega vaheldumisi antakse terava kontrastina pildistik tema pojapoja jaburast sundajateenistusest 1980. aastate Nõukogude armees.

Varssavis ihukaardiväe ulaanipolgus teenimine viib peategelase sealse hipodroomi hobuste treeneriks ja armumiseni hipodroomiomaniku tütresse. Lisaks manöövritele, ratsudele ja õnnetu pöörde võtvale armuloole põikab Karl oma mõtisklustes ka sajanditaguse Narva olustikku, oma hilisemasse teatriellu, kohtumistesse meie lavakunsti tippudega ning muidugi Eesti jaoks pöördelistesse aastatesse.

Karli järeltulijast autori sulg sulandab kokku dokumenteeritud tõsielu ja fantaasia, pakkudes põnevat ja usutavat maailma. Teos pakub midagi kõige erinevamale lugejale: keegi leiab midagi peatükkidest, mis annavad eheda pildi Karli sõpradest ja hoolealustest – hobustest –, keegi leiab midagi räigelt äratuntavat Vene kroonuteenistuse ajast, kellegi jaoks on kõige südamlikum poeetiline armastusliin…

Tegemist on ajalooliselt kaheplaanilise ja samas isikliku looga, mis paneb mõtlema elu ja ulaaniks olemise üle, rekonstrueerides sellega kirjandusliku omailma reas, mille väärikateks esindajateks on Faddei Bulgarin, Stendhal, Louis-Ferdinand Céline ja Claude Simon. Autor valdab nii sisu kui vormi.

(Tiit Aleksejev)