Käesolevas romaanis on kirjanik intuitiivselt ette näinud kogu XIX sajandi ühiskondlik-majanduslikku arengut ja kõigist neist muudatustest tulenevaid vaimseid ning kasvatuslikke konsekventse. Goethe viimased eluaastad olid täidetud selle tunnetamisega, mille tulekuks „aeg oli käes“ ja mille tulekut peab kiirendama igaüks kas või omaenda kaua hellitatud, kuid juba iganenud aegadesse kuuluvatest ideaalidest loobumise arvel. „Wilhelm Meisteri rännuaastates“ ongi palju „loobumist“ – inimlike ja kasvatuslike põhimõtete nimel esitab Goethe siin ideid, mis ulatuvad kaugele eemale klassikalisest ja kodanlikust kultuurist, mida luua ja süvendada Goethe ise esmajoones oli aidanud. Goethe loobub siin eraisikulise igakülgsuse ideaalist – üksikisik peab end mingil ühel alal välja arendama ja lisama omapoolse panuse ühiskonna hüvanguks.