Tegemist siis ajarännulooga, mis kirjutatud 1888. aastal. Peale kõrtsukülastust koperdab purjakil härra (majaomanik!) Brouček ja kukub kuhugi käiku... misjärel pimedas käigustikus uuesti ärgates ja sealt viimaks välja pääsu leides jõuab ta uuesti oma kodulinna Praha öistele tänavatele, ainult et... see on kuidagi teistsugune linn. Tänavad on räpased ja pimedad, majad veidra arhitektuuriga, inimesed totralt riides ja räägivad mingit totrat murrakut. Niisamuti imestavad kohalikud, et Brouček on kummaliselt riides ja nagu millestki ei jaga. Ühesõnaga, peategelase imestuseks selgub, et ta on sattunud 1420. aastasse...

Olgu märgitud, et härra Brouõek ei läinud üldsegi uhkeks kuulsusest, mille oli talle toonud epohhiloov reis Kuu peale. Sõnum tema hämmastavatest avastustest levis kogu maal ja Brouõeki nimi oli kõigil suus; vähe sellest, tema pärast läksid karvupidi kokku mitmed lehetoimetused ja parteid': igaüks püüdis tema poolehoidu võita ja talle oma vaateid külge peekida. Kuid härra Brouõek vaikis targalt ning tagasihoidlikult. Ta ei pööranud tähelepanu tema nime ümber tekkinud kärale, jätkas rahulikult korteriüüride sissekasseerimist ja veetis oma õhtud nagu varemgi vanade tuttavate keskel "Kuke trahteris" või "Vikarkas". Viimases siiski harvem, sest härra Würfli poole julges ta minna ainult noorkuu ajal või siis, kui taevas oli paksult pilves'.

126 x 205 mm | Kõvakaaneline | Kirjastus: Eesti Raamat