Jaanus Nõgisto: muusik, endise rokkansambli Ruja kitarrist, telerežissöör, purjetaja, kes 60aastasena on pisut rahunenud, ent endiselt kuraasikalt mitmekülgne nagu teismelisena.

13aastaselt tuli Jaanus esimese eestlasena Nõukogude Liidu meistriks. „Mul kohutavalt vedas!“ Purjetamine oli talle maailma kõige olulisem asi, kuni ühel hetkel ta tüdines. Saatuslikuks murranguhetkeks kujunes koolipidu Nõmmel, kus temal oma bändiga Aatomitriikraud õnnestus tekitada „väike maavärin.“ Mõne aja pärast aga teatasid Urmas Alender ja Tiit Haagma Jaanusele: „Nüüd mängid Rujas kitarri sina.“ 1973. aasta detsembris oli Jaanuse esimene täiskavaga kontsert. Üks esimesi ja viimaseid, kus ta sõna otseses mõttes kartis. „Võib sõltuda täielikust juhusest, kas satud füüsikute või kaabakate seltskonda. Mina sattusin muusikute seltskonda ja see muutis mu elu täiesti,“ ütleb Jaanus Nõgisto, kelle viimane esinemine Rujas oli 1988. aastal. „Pärast Rujat olin zombilaadses seisundis, ma ei näinud mingit võimalust muusikuna jätkata. Elukutseline pillimäng lõppes kümneks aastaks.“ Ta pühendus teletööle, ent ühel hetkel polnud tal hea poisi ja osava režissööri imidžiga Eesti Televisioonis enam midagi peale hakata. „Minust sai sealsete kolleegide vaenlane.“

Raamatuga kaasneb CD „Valge lind...tagasivaataja laulud“ üheteistkümne looga, mida Jaanus ise oma heliloomingust enim hindab.