192-leheküljeline tavaformaadis ja ümbrispaberiga kõvas köites 17. raamat sarjast Eesti lugu

Eesti Päevaleht 2009

Jakob Pärn sündis 30. oktoobril 1843 Põhja-Tartumaal Torma külas Lahvardi talus Kristjan Pärna ja tema teise naise Leenu esimese lapsena.
Isa Kristjan oli oma aja kohta haritud mees, ta oskas lugeda ja kirjutada ning tegutses kiriku vöörmündrina ja koolivanemana, oli ka töökas talupoeg ja suutis vaatamata suurele perekonnale saada lõpuks pärisperemehekski.

Isa ja ema ning sünnitalu nime on rahvusliku liikumise aja viljakaim jutukirjanik Jakob Pärn jäädvustanud oma jutustuses «Oma tuba, oma luba» (1879), mis muuski osas tihtipeale langeb kokku perekonnalooga.
Pärna retsept parema elujärje saavutamiseks on naiivne, seda näitab või paralleel tegeliku eluga: kui Lahvardi Kristjanil kulub talu päriseksostmiseks kolm aastat, siis tema prototüübil, Jakob Pärna isal, kulus selleks paarkümmend aastat. Omal ajal oli aga jutustusel suur edasiliikumisele virgutav mõju, seda on isegi nimetatud renditalupoja aabitsaks.

1883. a. avaldatud peaaegu romaani mahuga jutustuses «Must kuub», mis kirjanduslikult on Pärna teiseks tugevamaks teoseks, esitab ta peale muu ka oma ühiskonnakriitilisi seisukohti. Pärna kriitika on muidugi kaugel sügavuti tungimisest, tema leplikule ja truualamlikule meelele näis küllaldane olevat, kui tasapisi parandataks talupoegade renditingimusi, arendataks kooliharidust jne.
Ometi tõuseb Jakob Pärna jutulooming 1870.-80. aastate kirjanduspildis esile oma algupärasusega. Ajajärgul, mil enamik kirjamehi pakkus lugejale mugandusi ja tõlkeid, käsitles Pärn rahvast erutavaid probleeme ja tõusis eelkõige oma viljakuse tõttu rahvusliku liikumise kõrgaja tähelepandavaks proosakirjanikuks.