Ühel päeval langevad Maale sajad hiigeltünnid, mille sees pidevalt avatud täheväravad elamiskõlblikele planeetidele. Ammu kadunud tsivilisatsioon tulistab neid Marsilt välja ja lähikosmoses hõljub neid kokku kümneid tuhandeid. Me ei saa kahelda, et kusagil on keegi meist mõõtmatult võimekam. Meile anti vihje – on aeg minna. Mida teevad eestlased (ja teised rahvad muidugi ka), kui uksed minekuks on lahti? Kas – nagu üks tegelane irooniliselt märgib – viimane, kes lahkub Maalt, tühjendab külmiku ja kustutab tuled?