Mauri Dorbek

Ma tahan. Ma suudan. Ma võin

Kristi Ojasaare lugu

MAURI DORBEK: Ma ei ole kirjanik ega pea ennast loomeinimeseks. Pole elus ühtegi päevikut pidanud, blogipostitust teinud või luuletust kirjutanud. Kogu see lugu, ca 300 lehekülge, sai kirja pandud sellepärast, et mul oli valus. Kannatamatult valus! Praegu, kui ma seda lugu ise loen, siis näen, et see on lugu armastusest! Armastusest minu ja Kristi vahel, armastusest, mida meie pere ja lähedased pakuvad. Terapeut, kelle juures käisin, soovitas kirjutada. Ütles: «Kirjuta endast kõik välja.» Oma kõige madalamas punktis istusin arvuti taha ja hakkasin kirjutama, õigemini näpud vajutasid klaviatuuril neid nuppe, mida emotsioon välja lasi. Aju ei sekkunud. Ma ei lasknud. See kõik on tulnud otse valuallikast. Ehe ja aus! Võib-olla ehk liigagi, vabandan selle eest juba ette.

Mingil hetkel jagasin oma kirjutatut mõne olulise inimesega, kes andsid mõista, et see lugu peab kaante vahele saama. Äkki keegi leiab siit abi, kasvõi üks inimene? Võibolla saab tähelepanu tõmmata teemadele, mis varasemalt on olnud pigem tabud? Võib-olla õnnestub selle kaudu rohkem inimesi aidata? Kui sa mitte midagi ei tee, siis midagi ka ei muutu.

Olen tänaseks elus kaotanud palju, väga palju. Olen kaotanud suure tüki endast, oma hingest, oma südamest, oma elust. Minu lapsed on kaotanud enda looja ja teerajaja. Kas on raske? On muidugi! Kas läheb kergemaks? Arvan, et läheb. Aeg parandab haavad – kui perses ütlemine see on? Aga jah, pean tunnistama, tundub, et kahjuks ja õnneks toimib! Kuidas aeg meiega edaspidi käitub, ei tea keegi. Mis on aga oluline – elu läheb edasi ja mul on siin maamunal veel palju vastutust võtta, palju kogeda. Olen megatänulik selle 18 aasta ja meie kolme lapse eest! Igatsen sind, kallis Kristi! Oled armastatud.