Teos on raamimata, mõõtudega 37,4 cm laius ja 25cm kõrgus. Viktor Karruse akvarellid on turul üsna haruldased, muutes selle teose eriti ihaldusväärseks kunstikollektsionääride ja maalilise looduse austajate seas. Ideaalne valik neile, kes hindavad haruldast kunsti ja peenetundelist käsitööd.

Karrus õppis Tartu Õpetajate Seminari algkoolis ja Tartu Poeglaste Gümnaasiumis. Kunstihariduse omandas Karrus Pallases, kuhu astus ta aastal 1932. Algul olid tema õpetajateks Jaan Vahtra, Villem Ormisson ja Voldemar Mellik, ateljeeõppesse jõudes valis Karrus Nikolai Triigi ateljee. Karrus käis mitmel õppereisil välismaal, peamiselt Kesk-Euroopas. 1936. aastal viidi ta üle meisterateljesse, kus esialgu jäi juhendajaks Triik, hiljem asendas teda Kaarel Liimand. Pallase (tollal tollal Konrad Mäe nimeline Riigi Kõrgem Kunstikool) lõpetas Karrus 1940. aastal, koos Alfred Kongo, Endel Kõksi ja teistega. Sõjaaega langeb Karruse illustraatoritegevuse algus, kunstnik illustreeris Gailiti, Kärneri, Kotta, Jakobsoni ja teiste teoseid. Kuid 1940. aastate lõpul sai talle osaks kriitika, milletõttu loobus kunstnik joonistusega tegelemisest.

1950. aastatel täitis Karrus tellimustöid, olles juba 1947–1949 koos Okase, Sagritsa ja Uutmaaga osa võtnud Balti jaamahoone seinamaalide teostamisest. 1951. aastal valmis tal koos Roman Treumaniga suuremõõtmeline kompositsioon "Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võitluseks", 1953. aastal valmis Karruse teine tuntum, sotsialistliku realismi esindav töö "Vilja riigile". Ent Karrus on loonud ka hulgaliselt maastiku- ja linnavaateid, tema loomingus toimus järk-järgult üleminek vabamale pintslitööle.