Leo Rotko s.1951

Õlimaal
100 × 70 cm

See maal hägustab teadlikult piiri abstraktse ja figuratiivse kunsti vahel. Inimkeha on küll äratuntav, kuid samal ajal näib see lahustuvat värvis, materjalis ja liikumises. Vaataja kõhkleb pidevalt: kas ta näeb naisfiguuri või hoopis maalikunsti enda plahvatust? Just selles pinges peitubki teose jõud.

Kunstnik ei otsi siin akadeemilist realismi ega anatoomilist täpsust. Keha muutub pigem ettekäändeks vabale ja intensiivsele maalikeelele, kus domineerivad energia, spontaansus ja aastatepikkune kogemus. Paksud värvikihid, instinktiivsed jooned ja ootamatud toonid loovad pidevalt pulseeriva pinna. Liha muutub valguseks, emotsiooniks ja liikumiseks.

See teos tõstatab vana küsimuse figuratiivse ja abstraktse kunsti piiridest. Kas maalikunsti eesmärk on reaalsuse täpne kujutamine või hoopis sisemise kohalolu edasiandmine? Selle maali puhul tundub vastus olevat selge: oluline ei ole objekti kopeerimine, vaid maali enda võime edastada tunnet, jõudu ja elu.

Teatud mõttes võib selles tunnetada sugulust Ameerika modernse maalikunsti ja popkunsti mõningate suundadega, kus kunstnikud nagu Jasper Johns muutsid reaalsuse märgiks, värviks ja visuaalseks energiaks. Kuid siin puudub täielikult sotsialistliku realismi jäikus või ideoloogiline kontroll. Vastupidi — see maal kuulub nende kunstnike maailma, kes pärast aastakümnete pikkust kogemust lubavad endale täielikku loomingulist vabadust.

2000. aastate maalikunstis võib seda käsitleda omamoodi „uue figuratsioonina”, kus keha ei ole enam klassikaline objekt, vaid eksperimentaalne territoorium. Kunstnik ei maali maailma sellisena, nagu see on — ta loob selle uuesti oma mälu, kogemuse ja sisemise energia kaudu.

Sageli on just see suurte maalijate tunnus: pärast tehnilise meisterlikkuse saavutamist jõuda lõpuks täieliku vabaduseni.