Viimaste aastate meediaväljaannetest võib lugeda, mis up, mis down. Nüüd ilmus taas ekraanile venekeelne «UP-TV». See võib olla pretensioonikus (olemegi tõusuteel, oleme suunanäitajad), aga võibolla kõlbab saade tõesti rubriiki up.

«UP-TV» on tavapärane noorte- ja reklaamisaade, mida on nähtud eestlastegi juhituna. Saatejuht Sergei Abolõmov on ilmselgelt eeskuju võtnud omaaegsetest Vene telekanali traditsioonidest, hea tuttav tunne tuli. Need Vene saated olid oma tollases headuses olemas juba siis, kui Eestis veel midagi ei toimunud. Kui meie teles valitses vana hallus.

Võibolla käivad Venemaal samasugused saated edasi, pole näha õnnestunud, ja võibolla on need seal end ammendanud. Näha kohalikust kanalist üle aastate emotsionaalset, huvitava infoga, kiiretempolist ja üsna maitsekat noorteprogrammi oli midagi uut.

Just tempo võlus mind: olen meeletult tüdinud vaatamast tund aega järjest stuudios istuvat jutuveeretajat. Abolõmov tegi vaid kiired vahelõigud enne uue teema juurde asumist ega mallanud sellelgi ajal istet võtta. Tempo üksi ei tee muidugi saadet, kuid lohisev esitus rikub kõik head ideed.

Abolõmovi valitud videolõikudest sain teada seda, mis mujalt silma ja kõrva pole puutunud: lisaks kuulsatele Lääne ansamblitele käib Eestis Vene omi, kusjuures Bravo pole sugugi vähetuntud. Seejärel väike vestlus solistiga ja klipp menuloost. Siis uus teema.

Selge, et autoreklaamis, ansamblitutvustuses või trike’isõidus pole suurt ja sügavat sisu, kuid «UP-TV» ongi meelelahutus- ja veidi ka infosaade. Saab teavet selle kohta, mis up.

Meelelahutus või mitte, aga teleri ees ei või ometi igav olla. Rubriiki up kirjutaksin järgmisena «hoogsad ja huvitavad telesaated». Ja «UP-TV» võiks mõnele olla äratusmärguandeks: «Wake up, TV!»