Virve Soovik-Uuetoa lüürikat iseloomustab autori romantiline maailmanägemine. Poetessi luule on allikselge, tunnetuslik elupeegeldus isikupärases vabalt varieeruvas uusromantilises värsikäsitluses.

 

See on lihtsate elamuste poeesia, nähtud südame silmade läbi. Loodusluules on siirast tunnetust, ühtesulamist loodusega, mis puudutab hinge. Mõtteluulele lisab münti vahetu elukogemus. Ajalaulud on kirjutatud misjoonitundega. Autori esimeste luulekogude laulva revolutsiooni aegne eufooria ja optimism on asendunud südamevaluga Eesti edasikestmise pärast. Poetess püüab maailma ebaõiglust sõnadega muuta, aga kahtleb ka ise selles.