Juhan Maiste

101 Eesti mõisa

101 Eesti mõisa on, nagu kõik selle sarja raamatud, eelkõige oma autori nägu ning Juhan Maiste on raamatusse valinud 101 enda jaoks kõige olulisemat ja omaparasemat Eesti mõisa. Tegemist on poeetilise ja fantaasiaküllase nägemusega Eesti mõisatest, seal elanud inimestest ja toimunud sündmustest, kus rõhk on pandud ennekõike olustikule, emotsioonile ja meeleolule. Maiste viib lugeja põnevale rännakule läbi Eesti aja- ja kultuuriloo ning pühendab meid iga raamatusse valitud mõisa saladustesse. Teiste seas leiavad käsitlemist näiteks Kärstna, Koltsu, Kolga, Jäneda, Hõreda, Heimtali, Aruküla ja Alatskivi mõisad. Teksti toetavad fotod mitte ainult mõisahoonetest, vaid ka kõnekatest detailidest.

Juhan Maiste (snd 1952) on kunstiajaloolane, esseist ja luuleraamatu autor. Ta on avaldanud raamatuid mõisaarhitektuuri, Tallinna vanalinna, Tartu ülikooli arhitektuuriansambli ja Estonia teatrimaja kohta. Oma vaated kultuurile on ta võtnud kokku teoses «Eesti kunsti lugu» (Varrak, 2007) ja ligemale paarisajas teadusartiklis, milles autori huvidering ulatub renessansiajastu maalikunstist nüüdisaegse maastiku- ja muinsuskaitse filosoofiani. Ta on Tartu ülikooli kunstiajaloo professor, õpetanud Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Maaülikoolis, Soomes Helsingi, Turu ja Oulu ülikoolis, Roomas La Sapienza ülikoolis, samuti Greifswaldis, Kielis, Riias ja mujal.

Mõisad on minu noorusarmastus. Ja töö, millega alustasin juba ülikooli lõpupäevil. 1986. aastal järgnes kandidaadiväitekirja kaitsmine Moskva Kunstide Uurimise Keskinstituudis. Aasta hiljem sai valmis mõisateemaline käsikiri, mis küll enne lugeja ette ilmumist seisis pöördeliste ajaloosündmuste tõttu kirjastuses kümme aastat. Kellel siis oli Balti ketis aega mõelda mõisatele, kui põlesid mitte härrastemajade katused, vaid vaat et oma kodu. Seejärel tuli pikem paus, kui tegelesin mitmete teiste teemadega – hansamajadest renessansi ja muinsuskaitseni. Olin palju kodust ära: õppisin ja õpetasin Roomas, Stockholmis, Helsingis, Londonis. Kui kellaosuti lõi ette viiskümmend, täitus lapsepõlveunistus. Jalutada koos Oxfordi professoritega üle Püha Johannese kolledži muru. Elukoha sain Hõbetorni ja oma võtme parki. Ehkki vaatenurgad olid selleks ajaks nii mitmeski punktis muutunud, vaimustusin taas korra öövalgusest ja metstuvi lennust üle tumeda tiigi. Kui mulle pakuti võimalust kirjutada 101 Eestimaa mõisast, siis kahtlesin pikalt – kas ikka maksab astuda juba jahtunud jälgedesse. Aga nagu teame, pika tiiru järel jõuab eksinu tagasi koduväravasse. Tunnistan ausalt – kord juba teele asununa kirjutaksin mõisatest veel järgmised 101 lugu, mis ei oleks mingil juhul vähem ilusad. Aga seekord tuli välja selline valik.
Juhan Maiste