1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi.

See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose „Punased aastad, I“ (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata.

Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu „Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis“, mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori Toomas Karjahärmi kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist „1905. aasta Eestis“.