4 põnevat populaarteaduslikku raamatut korraga

Marsi raamatu kaanel mingi muhk (vt pilt), teistel seisukord hea. Riiulis seisnud, loetud ei ole

Maavärin: laastavaim loodusnähtus maailmas

Teadlased hoiatavad, et üsna pea võib katastroofiliste tagajärgedega maavärinas hukkuda miljon inimest – ja see juhtub seal, kus me seda kõige vähem oodata oskame.

Sajandeid on maailma mõningate paikade elanikud teadnud, et neid ohustavad surmatoovad maavärinad. Nii mõneski piirkonnas ollakse niisuguste ohtlike sündmuste suhtes alati valvel. Aga kui 2010. aastal võimas maavärin magnituudiga 7 Haitit raputas, polnud peaaegu kellelgi aimu, et midagi niisugust tulemas on. Rohkem kui 300 000 inimest hukkus, sest hooned, mis polnud ehitatud maapinna ülitugevale rappumisele vastu pidama, varisesid kokku. Nende rusudes said hukka sealsed asukad.
Tunnustatud briti seismoloog Roger Musson viib meid põnevale rännakule, kus me avastame, millised on need geoloogilised jõud, mis tekitavad maavärinaid ja tsunamisid. Raamatust saame lugeda, kuidas aegade algusest peale on maavärinaid jälgitud ja mõtestatud, ning ka seda, kuidas inseneriteaduse saavutused meie linnu maavärinate eest kaitsta suudavad. Ja kas võimaliku miljoni ohvriga maavärina vastu ka rohtu on võimalik leida.

Reisisiht Marss - kosmoses elamise veidram pool

Curiosity on juba kohal, aga kuidas võiks jõuda Marsile inimene?

„Reisisiht Marss“ viib lugeja sürrealistlikule ja põnevale kosmosereisile, tutvuma astronaudi elu köögipoolega. Kosmosereisi suurim probleem pole mitte tehnika, vaid inimene ise: kuidas ta kaalutuse tingimuses magab, sööb, kuidas ennast peseb ja kuidas ta suudab elusalt, tervelt ja täie mõistuse juures Maale tagasi jõuda.

Kosmos on paik, kus puudub kõik eluks vajalik: õhk, raskusjõud, soe dušš, värske toidukraam, privaatsus ja õlu. Kui paljust suudab inimene loobuda? Kui palju jaburusi suudab ta taluda? Mis juhtub, kui sa ei saa terve aasta kõndida ja pead selle asemel mitu kuud elama tillukeses metallkarbis? Kas seks kaaluta olekus pakub mingitki lõbu? Mis juhtub, kui oksendad kosmoses hõljudes oma kiivrisse? Kõike seda valgustab autor mõnusa huumori ja lõputu uudishimuga ning kus võimalik, astub ka ise katsejänese rolli.

Raamatu autor Mary Roach teeb kaastööd ajakirjadele National Geographic, New Scientist, Wired, The New York Times Magazine jt ning ka tema eelmised populaarteaduslikud raamatud „Stiff“, Spook“ ja „Bonk“ on olnud ülimenukad.

Neli protsenti universumist

Viimaste aastate jooksul on käputäis teadlasi üksteise võidu püüdnud seletada üht iseäralikku asjaolu meie universumis: vaid neli protsenti sellest on aine, millest koosnevad inimesed, raamatud, tähed ja planeedid. Kõik ülejäänu on täiesti tundmatu. Just seda salapärast osa nimetavad teadlased tumedaks – tumeaineks, tumeenergiaks. Richard Paneki kaasahaarav jutustus kõneleb sellest, kuidas teadlased oma kosmostkõigutava järelduseni jõudsid. Ta jutustab müstiliste substantside, tumeaine ja tumeenergia otsingutest. Sellesse otsingusse kaasatud teadlased, kes on ühtlasi ka raamatu peategelased – Saul Perlmutter, Brian Schmidt ja Adam Riess –, pälvisid oma avastuste eest 2011. aasta Nobeli füüsikapreemia. Ent need teadlased ei töötanud üheskoos. Raamat on samaaegselt ka sissevaade kibedasse konkurentsi ja viljakasse koostöösse, ahhaa-hetkedesse ja tupikutesse, mis teadlaste otsinguid ilmestasid, teadust uuendasid ja universumi taasleiutasid.

Panek jutustab paeluva loo, mis heidab valgust vähetuntud teadusharu lavatagustele soppidele. «Neli protsenti universumist» jõudis 2012. aastal maailma parimaid populaarteaduslikke raamatuid koondava Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinna eelvalikusse.

Lainevaatleja käsiraamat

Ühel ilusal veebruarikuu hommikul tegi Gavin Pretor-Pinney Cornwalli rannas pausi pilvevaatlemisse ja hakkas jälgima kaldale rulluvaid laineid. Lummatult mõtiskles ta, kust need lained pärit on ja otsustas selle välja uurida. Peatselt mõistis ta, et lained ei teki üksnes ookeanil, vaid neid leidub kõikjal meie ümber, veelgi enam – meie elu lausa sõltub lainetest. Alates südamelöökidest kuni vere liikumiseni seedetraktis ning ajusignaalideni moodustavad lained inimkeha transpordisüsteemi.

Kõik, mida näeme ja kuuleme jõuab meieni valgus- ja helilainete kaudu. Alates mikro- ja infrapunalainetest kuni staadionitel lainetavate rahvahulkadeni välja – kõikjal, kuhu Gavin vaatas, ootasid teda lained. Kuid mis võiks neil olla ühist lainetega, millesse end heidame puhkuse ajal?

„Üks, mis mind lainete puhul hämmastab, on see, kui vähe me neid märkame,“ ütleb autor.

„Kui vastuoksuslikult see ka ei kõlaks, on see mõistetav. Pöörame tähelepanu infole, mida lained sisaldavad, kuid üldiselt puudub meil vajadus märgata nende lainelist loomust või olla teadlik nende vaevumärgatavate, väledate sõnumitoojate olemasolust. Et näha ümbritsevat, pole vaja teada, kuidas valgus tekib. Ja kui keegi avaldab teile armastust, tuleb teile loodetavasti viimase asjana pähe, et armuavaldus on läinud teele perioodiliste rõhulainete jada kujul.“

„Lainevaatleja käsiraamat“ pälvis mullu aasta parima ingliskeelse populaarteadusliku raamatuna Londoni Kuningliku Seltsi Wintoni auhinna. Gavin Pretor-Pinney on Eesti lugejale juba tuttav autor: 2007. aastal ilmus eesti keeles tema „Pilvevaatleja käsiraamat“, Inglismaal pesitseva Pilvevaatlejate Ühingu ametlik väljaanne. Raamatu autor on ühtlasi nimetatud ühingu asutaja.