Päike on juba loojas; ainult punetav taevas näitab veel kohta, kuhu ta kadus. Kullatud pilved ümbritsevad pärjana taevaserva ja kuulutavad vanarahva arvamuse järgi tuuliseid ilmu.

Kadaka eit käib kiirelt toa, aida ja lauda vahet. Toaungastest tõuseb suits otse taeva poole ja hajub vaikses õhus pikkamisi. Karjamaa poolt kostab lähenev kellade kõlin, kaugemalt soost kahe inimese koguhääl: mees ja naine laulavad, heinalised tulevad töölt koju. Nende hääled keerduvad ussidena teineteise ümber, tõusevad sinnasamasse vaiksesse õhuriiki kuhu suitski toaungastest ja kaovad viimaks üheskoos lagedal sool. Kari liigub tänavat mööda üles, asub karjaaeda, kust lehmad ammumisega talitajat eite teretavad. Lehmade udarad on täis ja nad ootavad lüpsmist, aga veel enam ämbritäit soolast jahuvett, mida eit nagu meelituseks neile toob, et nad piima ilusasti kätte annaksid. …