15.–18. sajandini toimus Euroopas tuhandeid nõiaprotsesse. Teistest eristuvaid inimesi kahtlustati läbikäimises kuradiga ja arvati, et nad täidavad saatana käske, et hävitada ristirahvast. Miks algas massiline arveteõiendamine just neil külma kliima aegadel, aga mitte näiteks keskajal, on siiani nüanssides veel selgitamata. Mälestused sellest suurest tragöödiast on muinasjuttude kaudu jõudnud meie aega välja. Nende sajandite jooksul kaotas nõiaprotsesside käigus oma elu hinnanguliselt sada tuhat inimest. Ka Eestis toimus suur hulk nõiaprotsesse. Teateid on 145 juhtumist, ent teist sama palju võis jääda ajalooallikatele saladuseks. Mitte kõik protsessid ei lõppenud hukkamisega, kuid kõik need häirisid talupoegade rahulikku elurütmi ja jätsid oma jälje, mis kandus edasi põlvest põlve. Selles raamatus on kirjeldatud toimunut säilinud allikate, rahvajuttude ja nende teoste põhjal, mis kirjeldavad toonaseid tagakiusamise doktriine. Selgub inimese mälu valikulisus: legendid olid leebemad kui tegelikkus nende taga.