Ain Kaalep. Kolm Lydiat

Meie “härrale” ja “isandale” vastavad kõnetlussõnad tähendavad maailma keeltes ikka “valitsejat”, “käskijat”, vahel ka “vanemat”. Sel taustal on tore mõelda, et ometi on olemas iidne Idamaa rahvas, kes pärimusliku viisakusvalemina kasutab sõna “õpetaja”, nii, et “õpetajana” tituleerivad üks-üht piinamees ja rätsep, plekksepp ja vanakraamikaupmees... Sügav austus kultuuri vastu, mis selles sõnast vastu kajab, on seoses sügava austusega kaasinimese vastu: põhimõtteliselt tähendab see ju seda, et igalt ligimeselt ollakse nõus õppima ja iga inimene kuulutab enda igaveseks õpilaseks. Ja muidugi ka seda, et iga inimene tunneb end eriti austatuna, kui ta tohib olla õpetaja.
Nii peaksime asjasse suhtuma ju kõik. Kas teeme seda? Kümmekond aastat tagasi, kui andsin tunde ühes keskkoolis, kuulsin, et õpilased teevad mõnikord vahet “pedagoogi” ja “õpetaja” vahel" ei mitte küll nii väga täpselt, et kõneleda võiks terminitest, pigem emotsionaalsel alusel, nõnda et sõna “pedagoog” võib öelda ka irooniliselt või vaenulikult, sõna “õpetaja” on aga igal juhul positiivse kõlaga. Püüdsin muidugi õpilaste ees kaitsta kõikide Comeniuste ja Pestalozzide suurt humanistlikku pärandit, ühesõnaga seda teadust, mille nimeks on pedagoogika, ent omaette mõtlesin umbes nii, et on ikkagi hea, kui nad võõrsõnale eelistavad selgesti mõistetava tähendusega omasõna, tähendab, sugugi ei eita õpetamise ja järelikult ka õppimise mõtet. Sõna “õpetaja” tähendab austust neilgi.
Arvan, et enamik inimestest satuks mõningasse hämmingusse, kui neilt küsitaks andmeid õpetajate kohta, kes neid on mõjutanud. Heal juhul on neil ehk tõesti olnud mõni lemmikõpetaja, keda nad arvavad end olevat mõjutanud eriti, kui aga küsimus oleks seatud üldisemalt, tekiks paratamatult kimbatus. Aus enesevaatleja leiaks andmeid otse lõpmatul hulgal. Üsna pea nendiks ta, et vähe on elukutseliste õpetajate mainimist, arvesse tuleb ka väga palju teisi inimesi, keda ta oma pikas või lühikeses elus kohanud, arvesse tuleb ka nii mõnigi selline inimene, keda ta on kohanud ainult tolle loomingu kaudu – kõik on olnud tema õpetajad. Ain Kaalep

1997 | 598 lk | 140 x 200 mm | Kõvakaaneline | Kirjastus: Ilmamaa | ISBN: 4741231121428

Seisukord: Väga hea. Raamatukogu tunnustega raamat (kustutatud).

TASUMINE JA SAATMINE: 

• Valides DPD, tasute pakiteenuse eest ettemaksuna ostu sooritamise hetkel.
• Kauba käest-kätte üleandmine ei ole kahjuks võimalik.
• Mitme ostu korral võib transpordikulu suureneda. 
  Mitu ostu ühe saadetisena vaid siis, kui ostja ei kasuta tasumisel deposiitmakset.
• Kui ostja soovib seadusest tulenevalt tagastada toote(d), siis tasub tagastusega seotud kulud ostja.

SEISUKORD:

• Väga hea (minimaalsete kulumisjälgedega)
• Hea (mõõdukalt kulunud). Raamatul võib esineda lehtede ja/või kaante rebendeid ning muljumisi, väiksemaid köitekahjustusi, plekke, sissekirjutusi/joonimisi
• Rahuldav (kulunud ent lugemiskõlblik). Kaantel ja lehekülgedel võib esineda rebendeid või muljumisi, plekke, mis võivad kohati  takistada lugemist, köitekahjustusi, märkmeid, joonimisi. Leheküljed on alles ja köide püsib koos.
• Märkused seisukorra kohta on seisukorra juures (juhul kui on põhjust midagi eraldi ära märkida).
• Raamat seisukorraga "Hea" või "Rahuldav" ei pruugi olla piisavalt esinduslik kinkimiseks.
• Kaanepilt vastab müüdavale tootele, kuid ei anna tervikülevaadet toote seisukorrast.
  Kui vajate täpsemat ülevaadet seisukorrast, siis palun küsige.
• Kui raamat jõudis Teieni halvemas seisukorras kui eeldasite, siis palume, et võtaksite meiega ühendust.