"Arm ja meelekindlus" on Wilberi teoste reas üpris erandlik. Erandlik mitte ainult ilukirjanduslikult, kahekõnel põhinevalt stiililt, vaid ka selle poolest, et peategelaseks ei ole Wilber ja integraalsed teooriad, vaid tema naine Treya – Keni täiuslik hingesugulane, armastus esimesest silmapilgust. 

Sündmuste jada, mis hakkab hargnema pärast seda, kui Treyal vahetult enne pulmareisile minekut pahaloomuline kasvaja diagnoositakse, on ühtaegu hariv, liigutav ja imetlustvääriv. Kui Ken rõhutab oma teostes integraalsust (ühtmoodi tuleb tähelepanu pöörata nii kehale, meelele, hingele kui ka vaimule), siis Treya oli selle põhimõtte elava kehastus. Väike vapper naine asus kurja vaenlasega võitlema lausa uskumatu optimismi ja visadusega – visualiseerimine, toidulisandid, keemiaravi, operatsioonid, meditatsioon, regulaarne sport, enesesisendus... Tahes-tahtmata jääb lugejal hinge kripeldama mõte, miks pidi seda suurepärast inimest tabama vähi kõige raskem vorm, kahtlemata oleks ta igal teisel juhul oma haigusest võitu saanud. Vaatamata sellele, et ma ei kujuta ette, kuidas suudaks ükski inimene seda raamatut lugedes pisaraid tagasi hoida, on see lugu üdini optimistlik, ülistades inimlikku tahtejõudu, armastust ja meelekindlust.