I Vaataja, kes avab nüüd tema käes oleva trükise, võib sattuda hämmeldusse. Mis see siis on, kas kataloog, mingi kummaline reklaambuklett, uus erootiline väljaanne? Kes on too tundmatu autor, kes nii väljakutsuval moel püüab laiale publikule tutvustada ennast ja oma kunsti, teades, et tema loomingut on seni näinud ainult väga kitsas sõprade ringkond, et tema nime taga ei järgne näitustel esinemise pikk loetelu, nimekate galeriide toetus ega kriitikute tunnustavad artiklid päevalehtedes? Kunstikriitiku jaoks on aga too autor huvitav fenomen, mis tuntud küll Lääne kultuuris, mitte aga raudse eesriide taga kujunenud ühiskonnas. Tema ees- ja kunstnikunimi on Beatrice ja manifesteerib ta ennast eelkõige naisena, kuid mitte feministina. Tema mõtet toidavad fantaasiad, mille realiseerimine pole alati kas reaalne, sest reaalsus võib tihtipeale surmata unistuse taevasinise puhtuse, või osutub idee teostamine nii keeruliseks, et kaotab realiseerununa oma võlu. Olla loomulik on Beatricele esmatähtis. Beatrice on noor naine ja noor kunstnik, nagu iga tark naine, teab ta oma eeliseid ning oskab varjata puudusi. Selle, mis on temas ebaküps kunstnikuna, kompenseerib ta naisena. Väljendusvahendina kasutab ta oma keha. Beatrice esitab meile oma nägemuse naisest, ta on iseendale eesmärk ja vahend, ta paljastab end ja pihib, sest teisiti ta ei saa — sest nii meeldib talle. Ta ei häbene, vaid näitab ja provotseerib. Moodsa inimesena ei tea ta midagi hea ja halva maitse piirist. Tema naine on ekstaatiline, peibutav, hellitatud, odalisk, salongidaam, "glamour"-foto modell, masohhistlik ekshibitsionist, kass, igavest armastust janunev. Erootiline märk. Tema enesepaljastustes on nii palju ausust, et see mõjub eheda dekadentsina. Nagu madu, keerdub ta mootorratta ümber, etendades tehnikasajandi Ledat ja Luike. See on päevik ilma ühegi reata, kuid semiootiliselt on pilt mõistetav. See, mida ei võimalda kujutada fotograafia, kuulub joonistustele. Neis jatkub pihtimus, mille algus ulatub rituaalsete orgiateni Vanas Egiptuses. Kuigi kunstnik Beatrice ei ületa modell Beatricet, on joonistuste tundeline intensiivsus siiski tähelepanuväärne. Õrn pastelne koloriit annab töödele rokokoolikku kergust, autoportreena töödes korduv naisenägu saab graafilisse kompositsiooni viiduna üldistatuma tähenduse. II Beatrice sõnum pole niivõrd kunstiline, kuivõrd eluline. Igatsus kättesaamatust "Life-style'st, oma Eldoradost, kuhu kunagi ei jõuta. III "Ma teile kirjutan — mis enam?.." (A.Puškin, "Jevgeni Onegin") Harry Liivrand