Elena, kirjanik, on hiljaaegu oma mehest lahku kolinud ning elab ajutiselt kellegi ridaelamus asenduspinnal ümbritsevast maailmast üsna omaette. Reeglipäraselt kohtub ta ainult oma vanema õega, kuid nende omavaheline suhe on võrdlemisi pingeline, täis väljaütlemata sõnu ja saladusi. Kas õe suhe oma mehega ongi nii laitmatu, kui ta välja paista laseb?

 

Juhuslikult satub Elena aknast nägema paari stseeni üle õue elava abielupaari elust. Veatu fassaadi taga tundub mehe ja naise vahel aset leidvat süngetes toonides draama. Elena ei suuda vastu panna kiusatusele Stormide perekonda eemalt jälgida, minnes oma vaatlustega kohati lausa üle piiri. Samal ajal ilmub ta ukse taha Leo, naabrite teismeline poeg, kes armastab samuti kirjutada. Kohtumistest, jutuajamistest ja Leo kirjatükist jääb Elenal mulje, et lood vastasmajas võivad lõppeda halvasti.

 

Kirjanikuna ei ole Elena juba mitu aastat midagi kirjutanud ega välja andnud. Naabrite perekonna vaatlemine tekitab temas aga kummalise inspiratsiooni, üksikutest juhuslikest fragmentidest kasvab välja uus raamat.

 

Vahetekstid loovad huvitava pinge toimuvate sündmuste ja fiktsiooni vahel, pannes lugeja nuputama, kes neid tekste kirjutab, kelle kohta need käivad? Põnev psühholoogiline suhtedraama, mis sisaldab nii kinnismõtteid, õnnetut armastust kui paranoiat. Kust läheb piir hullumeelsuse ja meeleheite vahel? Fantaasia ja päriselu vahel? Kas fiktiivne tekst võib mõjutada päriselu?

 

Caroline Eriksson (sünd 1976) on rootsi sotsiaalpsühholoog, kes on nüüdseks pühendunud vaid kirjutamisele. Tema eelmise raamatu „Kadunud“ (eesti k 2017) õigused müüdi enam kui 27 riiki. „Mina, vaatleja“ on tema neljas raamat.