See raamat on jutustus, võiksime isegi öelda romaan, mille pea¬tegelaseks on igavene, erakordne, iseenda varemetest kasvanud linn − Bütsants, Konstantinoopol, İstanbul. See linn on olnud sajandeid otsitud sihtkoht, mõnikord valesti mõistetud, teinekord armastatud, aga alati imetletud, alates hetkest, kui idamaa taeva taustal selle erakordset siluetti näed. Kasvav kuu, mis pole juhus¬likult Türgi vabariigi lipul, on – ja samas ka pole – seesama kuu, mida võime näha igal pool Euroopa taevas. Samamoodi on kõikjal meie kontinendil sama – ja ei ole ka – see sadamalinna eriline lõhn, helid, kalurite hõiked, peegelduv valgus. Erinevuse loob seletamatu tunne, lumm, mida nimetati kunagi eksootikaks ning mis on siiani alles. Augias ei vaata eksootika võlust mööda, vaid tõstab sellelt taktitundeliselt loori, et avastada linna ehe olemus, see, mida turist ei suuda või ei tea sageli üles korjata.