Stockholmi ühes pargis leitakse amputeeritud sõrmede ja varvastega kerjuse surnukeha. Esmapilgul ei kahtlustata surmajuhtumi põhjusena kuritegu. Kuid kohtuarst Fredrika Nymani vaist ütleb, et midagi on valesti, ja ta võtab ühendust Mikael Blomkvistiga.

Mikael tunneb loo vastu pehmelt öeldes leiget huvi. Kerjus oli oma segastes juttudes korduvalt maininud Rootsi kaitseministri Johannes Forselli nime. Kas see oli vaid hullumeelse sonimine, mõttetu jamps? Või on mingi seos valitsusega tõepoolest olemas?

Mikael palub Lisbethilt abi. Kuid pärast Holger Palmgreni matuseid on Lisbeth riigist lahkunud ja kellelgi pole temaga mingit kontakti.

Keegi ei tea, et Lisbeth on Moskvas. Ta tahab oma õe Camillaga asjad ära klaarida. Ta on otsustanud: ta ei ole enam tagaaetav. Edaspidi on tema see, kes jahti peab.

«Tüdruk, kes peab surema» – David Lagercrantzi Millenniumi-sarja raamatute suur finaal – seob poliitilised skandaalid ja kõrgel tasemel võimumängud ühte DNA-uuringute, Himaalaja-ekspeditsioonide ja lõhestumist külvava, organiseeritud netivihaga, mille juured viivad Vene trollivabrikutesse.