Normaalses korras raamat!

Heino Puhvel
Detsembrikuu valgus

232-leheküljeline tavaformaadis ja pehmes köites novellikogu

Ilmamaa 1997

Rohkem kirjandusteadlasena tuntud Heino Puhveli "Detsembrikuu valgus" koosneb kaheksast novellist, mida iseloomustab salapära, dramatism ja huumor.

Kirjandusteadlaste kirjutatud juturaamatud tekitavad alati kõrgendatud tähelepanu. Nagu oleks tegu piiririkkuja või desertööriga. Ehk koguni ususalgaja ja reeturiga, kelle suurimaks paheks on truuduse murdmine ühele ainevallale. Ehkki tegelikult võiks kõnelda hoopis topelttruudusest ja tõelisest kiindumusest kirjanduse vastu.

Heino Puhvel on proosat avaldanud alates 1957. aastast. 1965. aastal ilmus temaalt Mart Kalda nime all novellikogu "Mõnikord lauldakse sadamas". Oma novellide eest on Puhvel saanud mitmeid auhindu. Lõunaeestlase hingelaadile olevat novellizhanr kõige lähedasem, ütleb Valgamaal Tõrva lähistel sündinud kirjanik oma uure raamatu eessõnas.

Puhveli novellides juhtub kummalisi asju, tema tegelased on üksildased inimesed, kelle välise vaoshoituse taga on peidus tundlik loomus. Nad on ettearvamatud, endassetõmbunud ega ava end niisama kergesti. Neid vaevavad vanad asjad (talud, kellad, uunikum-autod, lapsepõlvesuhted), nende mured puudutavad neid ennast ("Detsembrikuu valgus", "Kohmakas Margareeta", "Suve palavaim päev"), kuid on samas ka globaalsed ("Nafta"). Nad teevad äkilisi otsustusi ja võivad meelemuutuste ajel maailma pea peale pöörata. Nad otsivad maailmast inimlikku lähedust, headuse- ja soojusetunnet, tunduvad tõrjutuina, varjavad end kiivalt ning avaldavad oma tegeliku olemuse alles ootamatutes olukordades. Nad on põhjamaiselt vaoshoitud, armastuse otsinguil õige ea ja hetke mööda lasknud ning seisavad silmitsi "detsembrivalgusega".

 Detsembrikuu valgus heidutab neid, aga tõmbab ka ligi. Kaamos juhib Puhveli tegelasi omasoodu. Ajab vana kellassepa kodutallu, ähvardab vanade mälestuste ajel sauna põlema pista ning viib lapsepõlvekivi otsa elu kõige tähtsamaid otsuseid tegema. Mis jääb tegelastel üle? Alluda ja haarata detsembrikuu valguses süttinud armastusest, nagu oleks armastus ainus, mille nimel on mõtet elada.