Plahvatuslaine viis laeva orbiidilt välja, kuid maandamisautomaat oli korras. Urmantsev sirutas käe välja ja kompis komandöri sidemes rinda. Too ei liigutanud end. Silmad lahti, vaatas ta koidutaevasse. Urmantsev kummardus tema kohale ja nägi, et pilkumatud silmad olid juba kaetud liivakorraga... Ta kaevas madala haua ja mattis nad siinsamas maha. Augu põhjas oli liiv niiske ja raske ning Urmantsev mõtles, et kuskil läheduses peab olema vesi. Hommik oli käes ja kohe hakkas idast puhuma kuiv kuum tuul. Laeva ümber laotus liivakõrb. See sarnanes vähe kõrbetega, mis olid Urmantsevile tuttavaid vaid raamatute kaudu. Tasane lausik väli, ei ühtegi barhaani ega küngast, ei mingit jälge mistahes taimestikust. Kõrvetavate päikesekiirte valguses äratas see maastik vaid nukrust ja igatsust. Ta torkas kepi lauatükikesega liivahunnikusse ja läks väsimusest tuikudes tagasi laeva. Paar lonksu puljongit tegid oma töö, ta oli täiesti rammestunud. Ta vajus istmele ja uinus. Ärkas alles õhtu eel.