Nelikümmend aastat on möödunud ajast, mil Eesti vabaduse eest võitlevad eesti sõdurid pidid maha panema relvad, olles võidelnud oma rahva ja inimsoo õiguste eest. Neist mitteolenevatel põhjustel ei õnnestunud neil hoida meie kodumaast eemal vaenlast, kes ainult üheaastase okupatsiooni vältel oli hävitanud peaaegu ühe kümnendiku meie rahvast ning nüüd ähvardab tervet maailma viia tagasi orjapõlve. Aastasadade jooksul olid balti parunid oma ülbusega tekitanud Eestis viha sakslaste vastu ning poleks olnud mõeldav, et eestlane oleks ühinenud saksa sõduriga Teises maailmasõjas, kui vene kommunism poleks näidanud varem oma verist, alatut, valelikku nägu ning oleks rahule jätnud meie rahva ja riigi. Eestlastel polnud mingit teist võimalust. Nad pidid võitlema koos sakslastega, kes sõdisid nende vastu, kes tahtsid hävitada Eesti olemasolu. Võttes arvesse mõnede saksa juhtide sihilikke takistamisi eesti väeosade varustamisel ning vastuseismist meie suuremate üksuste loomisele, võitlesid meie üksused siiski tähelepandava vaprusega, olles laiali pillatud üle kogu idarinde. Selle peame jäädvustama tulevastele põlvedele. Käesolev teos ongi mõeldud selleks. Koostatud küll hilinenuna, kuid palju on juba ununenud ja materjali saamisega on olnud raskusi. Siiski annab see raamat kokkuvõtliku pildi Eesti vabadusvõitlejate väeosade võitlustest kommunismi vastu Teises maailmasõjas. August Jurs koostaja

2. trükk