Endel Kõks (sünninimega Tomson; 21. aprill 1912 Tartu – 25. november 1983 Örebro, Rootsi) oli eesti maalikunstnik.

Ta lõpetas 1932. aastal Tartu Õpetajate Seminari ja töötas seejärel kooliõpetajana. Kunstiõpinguid alustas ta 1934. aastal Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, mille lõpetas 1940. aastal Ado Vabbe õpilasena.

1944. aastal põgenes ta Saksamaale. Ta oli üks esimese põgenike kunstinäituse organiseerijaid 1945. aasta detsembris ning Geislingeni põgenikelaagris moodustatud Eesti Kujutavate Kunstnike Keskuse esimene esimees.

1950. aastal siirdus Kõks Rootsi ja asus elama Örebrosse.

1939. aastast äratas noor Kõks näitustel oma andekuse ja mitmekesise ainealaga kiiresti tähelepanu. Aastatel 1939–1940 muutus Kõksi töödes koloriit värvikaks, erksatooniliseks. Maalides hakkas domineerima täiskõlaline punase-sinise-rohelise-kollase või nende kombinatsioonide maaliline akord. Vormi piiras lai kontuur. Teost "Maalijad" iseloomustab puna-rohelistes toonides koloriit ja heitlik valgusvari ning tugevad kontuurid.

Kõks on teinud linnavaateid, portreesid, natüürmorte ja olustikumaale. Veel on Kõksi loomingus oluline koht koloristlik-dekoratiivses käsitluslaadis kohviku- ja buduaaristseenidel ("Kohvik" 1942, "Bajadeer", 1944).

1960. aastatel oli Kõks üks esimesi eesti kunstnikke Rootsis, kes proovis kätt abstraktse maalimise ja graafika alal. Ta kasutas tihtipeale erksaid värve ja julgeid sümboleid.