1998-aasta Escort oli siis mu päris esimene oma auto, selline ilus veinipunane ja nii toredasti pidevalt lagunev. Tegu oli ühe firma endise tööautoga (leidsin tagumise istme alt mingi dokumendi, mis seda tõestas) ja ilmselgelt kehvasti hoitud (õlivahetusega oli jõhkralt üle lastud, mootoris oli "tiks" sees ja see tuli ka pärast remonti tagasi). Aga polnud hullu: Tammsaare-Sõpruse ristmikul sõideti paremasse esinurka sisse ja auto läks mahakandmisele. Jätsin siis raamatu alles, mälestuseks või nii. Paar kuud hiljem vaatasin müügikuulutusi ja mida ma nägin -auto jälle müügis! Külg sile ja mootor tagasi patjadele sikutatud. Norm! Taustakontroll ütleb, et 2012 ei läinud auto enam ülevaatuselt läbi ja 2025 jaanuari seisuga pole seda ka enam registris (hävinenud/lammutatud). Vot nii.

Aga kui kellelgi on näiteks kabriolett ja ei oska katust lahti teha, siis sellest raamatust oleks kindlasti abi 😉 . 153 lk puhast kulda hästi säilinud kestas.