(Pikapäkk 2016).

 

 

Hardo Aasmäele (1951–2014) meeldis ennast tihti kutsuda tähelepanelikuks loodusvaatlejaks. Ja olgem ausad, seda ta ka oli. Tema loodus lihtsalt oli pigem inimloodus, kuigi ta ei öelnud kunagi ära heast võimalusest analüüsida isalõvi käitumist. Kogutud artiklid on valitud sellised, et need oleks ajatud ja aitaks meil paremini mõista, mis tänapäeva maailmas toimub. Need artiklid on kuskil kunagi ilmunud ning paljud teist on neid ka lugenud, aga nende kõigi kättesaamine ei ole nii lihtne ning lõppkokkuvõttes on kõike alati parem raamatust lugeda ja uuesti meenutada, et mida tal siis öelda oli.

 

Raamatus on kokku 27 artiklit, esimene on muinasjutt (kirjutatud aastal 1987), mis väga hästi ilmestab kunagist, õnneks praeguseks lagunenud riigikorda ning viimane on artikkel, mille ta kirjutas oktoobris 2014, natuke vähem kui kaks kuud enne oma surma.

 

Kõigi artiklite juures on ka kommentaarid, mis räägivad artikli sünniloo või kirjeldavad tolleaegset olukorda võrreldes praegusega. Kommenteerijad on: Andres Kollist, Kaur Kivirähk, Sven Kivisildnik, Toomas Kümmel, Kalev Stoicescu, Indrek Kuus, Tarmo Teder, Anto Liivat, Kaarel Kaas, Jüri Pino ja Priit Simson.