Muhedaid lugusid lastele, just selliseid, nagu Henno Käo neid ikka kirjutanud on.

ESIMENE LUGU, milles selgub, et kuningagi elu pole meelakkumine, veel vähem kahe kasuka vahel magamine; saame kirju ja telegramme, näeme, et varesed pole sugugi kasutud linnud, ja kuulame Kivi mälestusi.

TEINE LUGU, milles tutvume karvase metslasega, saame aimu tema toidusedelist ja asjadest, mis talle nalja teevad, kohtame veidraid tulnukaid ja tohime teha järelduse, et kõik kaunid roosakad pilved polegi nii süütud, kui arvata võiks.

KOLMAS LUGU, milles jätkame lendu pealinna poole, peame koos Ülemiste Vanakesega koguni selle linna uputamise plaane ja kohtame tuulelippe, mis näitavad eilset tuult.

NELJAS LUGU, milles tundub, et ka kõige tavalisem puutreial võib pealtnäha kõige harilikuma kõrrekese abil millegi erakordsega hakkama saada, kui tal muidugi on käepärast ühe vana maja pööningult leitud raamat.

VIIES LUGU, milles palume koos kuningaga Kõigekõrgemalt abi, näeme jahmatuseks, et mõni tiivuline võib ka lennu ajal magusasti norskama hakata, ja kipume arvama, et olemegi lõpuks Toonelasse jõudnud.

KUUES LUGU, milles leiame metsa südamesse löödud haava, mis õnneks ei osutu surmavaks, kuuleme seletamatutest kadumistest ega suuda mõista, kuidas võib metsas veel XX sajandi lõpus kohata raudrüütleid.

SEITSMES LUGU, milles kogeme, kui petlik on sageli välimus, taipame, et ei või iial teada, kes sinu kõrval on nuhk, kuuleme palju võõrsõnu ja saame aimu tumedate jõudude koletutest plaanidest.

KAHEKSAS LUGU, milles mõtleme koos vana mehega süngevõitu mõtteid, jätame jumalaga sureva puuga, tunneme elust kihavas maailmas üksindust, puhkame tigude kalmistul ja koputame teise ilma väravale.

ÜHEKSAS LUGU, milles julgeme mõtlema hakata pääsemismõtteid, kuuleme igivanu tarkusi sisalikurasva, valge kaarnasule või maarjaheina kohta, leiame, et surma polegi mõtet karta, ja suskame näpuga kellelegi otse silmade vahele.

KÜMNES LUGU, kus näeme, et maailm võib olla mitmekihiline nagu kook, mille ühes kihis tegutsevad kindlasti raudrüütlid, kuuleme mõtete kaja, imetleme pilvede mängu ja astume mööda valget kruusateed, mida pole ammu enam olemas.

ÜHETEISTKÜMNES LUGU, milles kuuleme maavärinat ennustavaid kõminaid, näeme unes kodumetsa, saame tuttavaks kuninga kassiga ja veendume, et ratsutamisoskus võib alati marjaks ära kuluda.

KAHETEISTKÜMNES LUGU, õigemini küll neljanda loo lõpp, milles näeme nähtamatuse varjukülgi, loeme kole teaduslikku artiklit, oleme Aristotelesega nõus, ei ole nõus ühe prantslasest mesilasteuurijaga, tunneme omal nahal mesilaste tähelepanelikkust ja jätame Aadi Niperi maarjaheinakõrt otsima.

KOLMETEISTKÜMNES LUGU, milles imestame, kui inetuid maju võivad inimesed teha, tunneme prügikastide lehka, näeme luupainajat tema igaöiste askelduste juures, laseme hallitanud leivakannikal hea maitsta ega saa hästi aru, miks kauge metsatriibu nägemine mõne mehe nutma paneb.

NELJATEISTKÜMNES LUGU, milles jälgime metsakoll Reginaldi edasist saatust, vaatame, kas inimkonna olemasolu on ohus, saame üht-teist teada noorest ja vanast kuust, prussakatest, kilkidest ning Vanapaganastki ja meenutame vanu tuttavaid, kes elavad Kuu tagaküljel.

VIIETEISTKÜMNES LUGU, milles satume metsa, mis pole veel see õige, meenutame vares Viljamit, surume maha rängad kahtlused, jookseme surmaga võidu, täidame väikese tüdruku suure unistuse, kuuleme kuulujutte ja jõuame lõpuks ometi koju.

Kirjastus "Kupar";  1993;  111-lk.;  tavaformaadis ja pehmes köites lasteraamat 

Kirjutanud ja joonistanud  Henno Käo

Seisukord: normaalses (rahuldavas) seisukorras kasutatud raamat

Palun esitage küsimused ning tutvuge info ja piltidega enne pakkumise tegemist.  

Mitme eseme ostu korral saadame esemed ühe saadetisena.