Normaalses kasutatud korras raamatud.

 

 

Harriet Manners teab nii mõndagi. * Kassidel on kummaski kõrvas 32 lihast. * Sinilinnud ei suuda eristada sinist värvi. * Keskmine inimene naerab 15 korda päevas. * Maapähklid on dünamiidi üks komponente. Aga ta ei tea seda, miks ta koolis kellelegi ei meeldi. Nii et kui talle pakutakse võimalust end muuta, haarab Harriet sellest kinni. Kas tal õnnestub muutuda nohikust tšikiks tšikiks? Teismelisena oli Holly Smale kohmakas, veidi nohiklik ja mõnevõrra häbelik ning veetis suurema osa ajast ennast riietusruumi tualettides peites. Kui ta oli viieteistaastane, märkas teda ootamatult üks tähtis Londoni modelliagentuur ja järgmised kaks aastat veetis ta moelavadel pikali kukkudes, näost tulipunaseks värvudes ja lõhkudes asju, mille hüvitamist ta endale lubada ei saanud. Selleks ajaks, kui Holly oli lõpetamas Bristoli ülikooli bakalaureusekraadiga Inglise kirjanduse alal ja magistrikraadiga Shakespeare’i alal, oli ta modellindusest loobunud ja asunud täitma oma unistust saada kirjanikuks.

 

Mina, nohik.  Sobimatu mobell

„Minu nimi on Harriet Manners ja ma olen endiselt nohik.“

Harriet teab, et modellina töötamine ei muuda sind teiseks. Ta teab, et olla omamoodi – umbes nagu jääkaru vihmametsas – ei ole tingimata halb. Ja et keskmine inimene sööb aastas tonni toitu (kuigi tema rase kasuema annab endast kõik, et see statistika kuu peale saata). Harriet ei tea aga seda, kus on tema koht siis, kui beebi lõpuks sünnib.

Kuna tüdruku suvised plaanid on pea peale pööratud, tundub Jaapanis töötamine suurepärane võimalus pääseda kodust nii kaugele kui võimalik. Ent miski ei valmista Harrieti ette pööraseks Tokyoks, võistlushimulisteks modellidest korterikaaslasteks ja ebausaldusväärse vanaema „järelevalveks“. Või ilusa Nicki nägemiseks kõikjal, kuhu ta läheb. Sest seekord Harriet teab, mis tunne on, kui su süda on murtud.

Kas Harriet leiab teisel pool maakera enda koha või on tüdruk lõplikult eksinud?

Nohiku-raamatute autorile Holly Smale´ile ei ole võõras ei nohikuks ega modelliks olemine. Nüüdseks on ta endale valinud kirjanikutee ja on selle elukutsega igati rahul. 2013. aastal nimetati Holly Inglismaal parimaks uueks noorteautoriks ja aasta hiljem tunnistas Waterstonesi poekett "Mina, nohiku" aasta parimaks noorteraamatuks.