See ei ole kokaraamat, vaid katse koondada ühte köitesse kõigi Itaalia maakondade sümboltoitude lood ja pealtnäha puhtgastronoomiliste realiteetide „ideoloogiline” sisu ja nn kulinaarne kood. Kes kasutab pastasciutta maitsestamiseks Parmesani? Kes eelistab pecorino’t? Miks pitsa peab olema õhuke ega tohi rasvast nõretada, erinevalt sellest, kuidas seda tehakse kõigis maailma kiirtoidukohtades? Miks panettone on rammusam ja rikkalikum kui Veneto maakonna pandoro? Millised poeetilised ja ärevusttekitavad legendid ümbritsevad Sitsiilia cassata’t?

Mida enam Itaaliat tundma õppida, seda selgemaks saab, et igal asulal on oma „söödav vapp”, s.t mõni roog, toode, mis on täiuseni viidud just seal: Firenze biifsteek, Milano risoto, Treviso sigur, Capri salat. Ja nende „firmaroogade” üle on kohalik rahvas uhke.

 

Raamat on üles ehitatud kujuteldava retkena poolsaare põhjaosast lõunaossa, maakondade kaupa. Ja iga maakonna juures püütakse käsitleda neid toite, mis seostuvad itaallaste kollektiivses kujutlusmaailmas kohe vastava piirkonnaga, ning samuti, miks see nii on, andes sealjuures ülevaate levinumatest väljenditest ja mõistetest.