„Surilina” on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid „Varjutus”, „Surilina” ja „Muistne valgus”. Juba „Varjutuses” põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga.

 

Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

 

Banville on ise oma raamatu kohta öelnud, et see on üks tema lemmikuid, „sünge, kalk ja julm teos”, milles tal on peaaegu õnnestunud see, mida ta kirjutama asudes saavutada tahtis: „„Surilina” on mu koletislik laps, keda ma kalliks pean, kuid kes tekitab õudu kõigis teistes.”