Kaugel elavhõbehelkjas ilmameres asub väike üksildane tinakarva maa. See pisitilluke kaljutükk on suure merega võrreldes umbes nagu liivatera tantsusaali põrandal. Aga läbi suurendusklaasi paistab see liivaterake ometi terve maailmana, kus on mäed ja orud, väinad ja fjordid ning majad koos väikeste inimestega. Jah, ja ühes kohas asub seal koguni terve pisike vana linn – kaid ja pakkhooned, tänavad ja teed ning äkiliselt mäkketõusvad kujad, õued ja platsid ja surnuaiad. Ei puudu ka kõrgendikul seisev vana kirik, mille tornist avaneb vaade linnakese katustele ja taamal kõikvõimsale merele.

Selles tornis istusidki ühel tuulisel õhtupoolikul hulgakese aastate eest üks mees ja kolm poisikest ning kuulasid tuulekandle heitlikult vahelduvaid helisid. Need olid kellamees Kornelius ja tema kolm poega – Moritz, Sirius ja Väike-Kornelius …

Niimoodi algab Fääri saarte tuntuima kirjaniku William Heineseni romaan „Kadunud moosekandid“, mis esimest korda ilmus eesti keeles aastal 1984. Raamatu tõlkis Arvo Alas ja ka käesolev väljaanne sisaldab sedasama suurepärast tõlget. Selle uustrükiga tähistame kirjaniku juubelit – raamatu ilmumise aastal möödus tema sünnist 125 aastat. William Heinesen oli mitmekülgne kunstiinimene ja raamatust leiab näiteid tema kunstiloomingust. Kaanepildi autor on tema kunstnikust poeg Zacharias Heinesen.