John Steinbeck

Karbitänav

Karbitänav Montereys Californias tähendab poeesiat, lehka, riginat-raginat, erilist valgust, värvinguid, eluviisi, nostalgiat, unelmaid. Karbitänav tähendab kokku kogutud ning laiali pillutatuid roostetavat plekki ja rauda, puuprahti, kivisillutist, umbrohtunud maalappe, kolihunnikuid, laineplekiga ülelöödud sardiinikonservivabrikuid, baare, restorane ja lõbumaju ning väikesi puupüsti täis vürtspoode, laboratooriume ja üürimaju ning muud seesugust olmeprahti.
Selle elanikud on, nagu keegi mees kord ütles, «hoorad, kupeldajad, õnnemängijad ja litapojad» - ta mõtles kohe kõiki. Oleks too mees mõnest teisest august piilunud, öelnuks ta ehk «pühakud, inglid, märtrid ja õilsad mehed», mõeldes neidsamu.
Hommikuti, kui sardiinilaevastikul on püük tehtud, vaaruvad seinnoodapaadid vilet puhudes lahte. Raskes lastis paadid saabuvad kai äärde, kus konservivabrikud oma sabasid vette kastavad. See on meelega nii öeldud, sest kui nood vabrikud oma suid merre kastaksid, näiksid nende teisest otsast konservikarpides väljuvad sardiinid veelgi pelutavamad, vähemalt ülekantud mõttes. Siis kriiskavad konservivabrikute viled ning kogu linna mehed ja naised kargavad riietesse ja tõttavad jooksujalu alla Karbitänavale tööle.