Naine avastab, et see, mida ta oma elu kohta uskus teadvat, pole tõsi.

 

Pärast pea äralöömist ärkab Lucy Sparks haiglas ja on rabatud: mees, keda ta on aastaid tundnud ja armastanud – ja kellega ta hiljuti abiellus – pole tegelikult tema abikaasa. Õigupoolest pole nad teineteisega rääkinudki pärast seda, kui neli aastat tagasi lahku läksid. Lucy mäletab kõike detailselt – isegi kleiti, mida ta oma pulmas kandis – ent see on vaid üks näide võltsmälestustest, nagu arstid neid nimetavad: Lucy aju on koomas olles täitnud nendega mäluaugud.

 

Lucy psühholoog selgitab, et naise seisund on nagu „aus vale”, sest ehkki mälestused on võltsid, tunduvad need nagu päris. Nüüd pole Lucyl aimugi, milliseid mälestusi ta võib usaldada – ja sellega on väga raske toime tulla mitte ainult tal endal, vaid ka ta perekonnal, sõpradel ja eriti ta armastaval kallimal Mattil, keda Lucy mäletab vaid kui kolleegi.

 

Kui elu, mida Lucy arvab end mäletavat, põrkab kokku tegeliku eluga, mida ta on viimased neli aastat päriselt elanud, peab naine tegema raske valiku, millist elu ta elada tahab ja kes ta tegelikult on.