Ma elan maailmas, kus pole maagiat ega imesid. Kohas, kus pole selgeltnägijaid ega kujumuutjaid, ingleid ega üliinimlikke poisse, kes sind päästma tuleksid. Kohas, kus inimesed surevad, muusika laguneb ja asjad on nõmedad. Reaalsuse raskus surub mind nii kõvasti vastu maad, et mõnikord panen imeks, kuidas ma üldse veel jalgu tõsta ja kõndida suudan. Nastja Kašnikov oli imelaps, kellele ennustati pianistina suurt tulevikku. Nüüd on tal kõigest kaks soovi: lõpetada keskkool, ilma et keegi saaks teada tema minevikust, ja panna poiss, kes röövis temalt kõik – ta identiteedi, vaimu, elutahte –, oma teo eest maksma. Josh Bennetti lugu pole kellelegi saladus: kõik talle kallid inimesed on tema elust lahkunud – seitsmeteistkümnesena pole talle enam kedagi jäänud. Nüüd tahab ta vaid, et ta rahule jäetaks, ja seda ka tehakse, sest kui su nimi on surma sünonüümiks, eelistavad inimesed eemale hoida. Kõik peale Nastja, sest see salapärane tüdruk ilmub järjepidevalt kohale ega lahku, kuni on tervenisti Joshi ellu imbunud. Aga mida rohkem poiss teda tundma õpib, seda mõistatuslikumaks muutub tüdruk. Sedamööda, kuidas nende suhe areneb ja vastuseta küsimused kuhjuvad, hakkab Josh pead murdma, kas ta saab üldse kunagi teada saladustest, mida tüdruk varjab – või kas ta neid teada tahabki. Paljude auhindadega pärjatud „Vaikuse meri” on sisukas, pinev ja hiilgavalt läbi mõeldud lugu, mis räägib üksildasest poisist, emotsionaalselt haprast tüdrukust ja teise võimaluse imest. 

***