Traumeeritud, narkootikume täis topitud AK-47 automaatrelvi kandvatest lastest on saanud täiskasvanute asemel võitlevad sõdurid. Inimõigusteorganisatsiooni Human Rigths Watch andmetel osales 2007. aastal lapssõdureid ligi 20 riigis mitmesugustes relvastatud konfliktides. Hinnanguliselt 200 000 – 300 000 last oli sunnitud sõdima valitsuste armeede ja mitmesuguste mässuliste rühmituste ridades. Ishmael Beah oli lapssõdur Sierra Leones.

Millisena paistab sõda lapssõduri silmade läbi? Kuidas saab lapsest tapja? Kuidas sellest välja tulla? Lapssõdureid on portreteerinud ajakirjanikud ja nende elu kujutlemisega näinud vaeva romaanikirjanikud. Ent lugeda kellegi jutustust, kes selle põrgu ise läbi käis ja sellest välja tuli, on haruldane. Tegu on omas žanris erilise raamatuga ning eesti tõlkekirjanduses on raske leida midagi sarnast. Eestlase jaoks on see küll võõras ja kauge mure, kuid vaieldamatult tõsine globaalne probleem, mida peame ka meie teadvustama.

Raamatus jutustab praegu kahekümne kaheksa aastane Ishmael Beah oma haarava loo. Kaheteistkümneaastaselt põgenes ta pealetungivate mässuliste eest ja hulkus mööda vägivalla tagajärjel tundmatuseni muutunud maad. Kolmeteistkümneselt värbas valistsuse armee ta enda ridadesse ja Beah avastas, et ta on võimeline tõeliselt kohutavateks tegudeks...