„Globaalpohmelus“ seab ränga kahtluse alla moodsa laiatarbekultuuri, massimeedia ning neoliberaalse majanduskäsitluse poolt meie ette maalitava pildi – inimkonna eduloo. Tänaseks kõiki tööstusühiskondi piinava heaolupohmeluse taustal soojendab selle jätkuv jutlustamine inimesi juba sama vähe, kui lõuendile maalitud lõke Papa Carlo kamina ees. Esitatud loodusteaduslike teemade ring võiks ära mahtuda ka koondnimetuse Peak Oil ehk Naftatipp alla. Paljude refereeritud teadustööde abil üritab raamat täita infolünka, mis eestikeelses kirjasõnas selle globaalse fenomeni osas tekkinud on. Lugeja saab ülevaate inimkonna üha süvenevate murede arenguloogikast ning sellest, mida oodata globaalse naftatipukriisi koostisosadelt – energia-, toorme-, toidu-, majandus-, rahandus-, võlgade-, sotsiaalolude-, geopoliitika- jt tänaste kriiside edasistelt arengutelt.Tööstusühiskondade poolt odavaile energiasisendeile ja pidevale majanduskasvule rajatud hedonismipillerkaar on pöördumatult ümber ja globaalne heaolupohmelus haaramas kogu tsivilisatsiooni. Olukord on juba meie kontrolli alt väljunud. Nüüd kannab Loodus inimliigi omatahtsi jätkusuutlikkuse rüppe tagasi. Kuid küsitav on, kui paljud meist suudavad sellise tagasikandmise üle elada.Üha paisuvat globaalkriisi ei saa lihtsalt olematuks vaikida. Jätkuv pea liiva alla peitmine on vastutustundetu, isegi kui seda tehakse paanika vältimise ettekäändel. Paanika saab haarata vaid neid, keda hädad ettevalmistuseta tabavad. Aga maailma viimased arengud näitavad, et on aeg hüljata lootus, nagu mõtleks, tegutseks ja valmistuks keegi kuskil meie eest. Kui meil kunagi üldse on vaja olnud oma peaga mõelda, siis on see hetk nüüd käes. Me peame märkama ja mõistma käivitunud protsesside mehhanisme ning seaduspärasid, et suuta ise eelseisvat globaalset kollapsit pehmendada – vähemalt üksikisikute ning kogukondade tasemel. Raamatus leidub muuhulgas ka rida viiteid infole, mis võiks aidata meil oma tulevikku veidigi üleelatavamaks muuta.