Me vestlesime Vladimir Putiniga kuus korda. Mitu tundi järjest. Nii tema kui meie olime kannatlikud ja tolerantsed. Tema siis, kui meie esitasime tema jaoks ebamugavaid küsimusi või lihtsalt üritasime „hinge pugeda“. Meie siis, kui tema hilines või palus diktofoni välja lülitada, öeldes: „See on väga isiklik.“ Me rääkisime Putiniga elust. Peaasjalikult tema elust. Rääkisime, nagu seda Venemaal ikka juhtub, mitte just köögis, kuid siiski kaetud laua taga. Vahel jõudis ta kohale üpris vaevatuna, väsinud silmadega, kuid siiski mitte kordagi ei katkestanud ta ise vestlust. Vaid korra, see oli juba kaugelt üle südaöö, küsis ta tagasihoidlikult: „Noh, kuidas on, kas olete kõik ära küsinud või lobiseme veel?“