Eesti mitmekülgse ja kohati karmi ajaloo tõttu on siinsel territooriumil müntimistegevuse arenedes hulganisti maha maetud ja unustatud varandusi, mis nüüd ajaloolastele otsimispinget pakuvad. Epideemiad, näljahädad, sõjad ja korduvad võimuvahetused panid kohalikud külaelanikud oma sääste kuivale maale, aga ka vee alla peitma; eriti hüppeliselt kasvas peidetud varanduste hulk Liivi sõja paiku 1558. aastal, mis ühtlasi tähistab keskaja lõppu. Põhjused varanduse peitmiseks võisid olla nii majanduslikud (maapõu kui hoiupank), poliitilised (sõjahirm) kui ka kultuslikud (ohverdamine), millest keskajal oli levinuimaks motiiviks majanduslik. Igal juhul võib oletada, et maapõue jäänud varandus viitab selle omaniku surmale. Arheoloog Mauri Kiudsoo tutvustab raamatus "Keskaja aarded Eestist" 13.‒16. sajandist pärit arheoloogilisi leide. Muinasajaga võrreldes pole aardeid küll nii palju, aga need räägivad huvitava loo keskaegse Eesti elu-olu ja ühiskondlike pöördepunktide kohta. Raamatus on välja toodud viis põhilist ajalooperioodi, mille alusel keskaegseid aardeid eritleda. Kõigil neist perioodidest on aaretel omad iseloomulikud tunnusjooned ning tekke- ja peitmispõhjused. Aarete huvitavamad ja olulisemad leiud ühes arvuka illustreeriva materjaliga on teie ees.