#
"Koera süda" on kirjutatud 1925. a. jaanuaris-märtsis, käsikiri võeti avaldamiseks vastu almanahhis "Nedra", kus 1924. a. algul oli juba ilmu­nud "Diaboliaad" ja seejärel "Saatuslikud munad". "Nedra" toimetaja, nõudliku kirjandusliku maitse poolest tuntud N. S. Angarski, tutvus käsikirjaga veebruaris. Kuu aega hiljem kirjutab Mark Vološin Angarskile Koktebelist suure vaimustusega "Valgest kaardiväest", mille algust ta on lugenud "Rossijast": "Kui algaja kirjaniku debüüti võib seda võrrelda vaid Tolstoi ja Dostojevski debüüdiga." Angarski ei jaga tema vaimus­tust: "Bulgakov luges Teie arvamust tema kohta ja oli üsnagi meelitatud. Ma ei ole nõus Teie hinnanguga romaanile: romaan on nõrk, satiirilised jutustused on head, kuid neid tsensuurist läbi tuiaa on väga raske. Ma kahtlen, kas tema uus jutustus "Koera süda" läbi läheb. Kirjandusega on üldse paha lugu. Tsensuur ei võta omaks partei joont." Edasised sündmused kinnitasid Angarski kahtlusi. Juba 2. mail teatas "Nedra" uus kaastööline B. L. Leontjev Angarski nimel Bulgakovile teose kinnijäämisest kirjastusinstantsidesse; Angarski ise sõitis sel päeval väliskomandeerin­gusse. 21. mail kirjutab Leontjev Bulgakovile: keegi Sarõtšev olevat öelnud, et "Koera südant" ei tasu enam rookida. "Jutt tervikuna on luba­matu" või midagi muud selletaolist." Angarski ei vandunud siiski veel alla, nagu on näha Leontjevi järgmistest kirjadest, mis on säilinud Bulgakovi arhiivis, ta pöördus Moskva Nõukogu toonase esimehe L. B. Kamenevi poole. 1925. a. septembris kirjutab Leontjev Bulgakovile: "Teie jutus­tuse "Koera süda" saime tagasi L. B. Kamenevi käest. Ta luges selle Nikolai Semjonovitši (Angarski) palvel läbi ja ütles välja oma arvamuse: "See on terav pamflett kaasaja pihta, avaldamine ei tule mingil juhul kõne alla . . .""

"Koera südame" käsikirja edasisest saatusest niipalju, et 7. mail 1926 võeti see läbiotsimisel ara ja viidi kaasa. L. J. Belozerskaja, tollal Bulgakovi abikaasa, kirjeldab oma mälestustes, kuidas Bulgakov oli öelnud sel hetkel, kui asuti tugitoole kummuli keerama ja vardaga läbi torkima: "Noh, Ljubaša, kui mõni su tugitool pauku teeb, siis mina küll ei vastuta." Meile mõlemale tuli naer peale. Küllap vist närviline." Oletatavasti oli see ekstsess seotud mitte niivõrd Bulgakovi endaga, kuivõrd ajakirja "Rossija" toimetaja I. G. Ležneviga, kes avaldas oma ajakirjas "Valget kaardiväge" ja kelle korteris pandi läbiotsimine toime järgmisel päeval, mille järel ta kolmeks aastaks välismaale välja saadeti. Bulgakovile endale ei toonud see 7. mai sündmus teadaolevalt muid tagajärgi kaasa. OGPU-le esitatud korduvate avalduste peale sai autor käsikirja tagasi. Ühel masina­kirja eksemplaril Bulgakovi arhiivis Lenini-nim. Riiklikus Raamatukogus on olemas vastavasisuline Bulgakovi enda käega tehtud märkus.

Bulgakovi järgmine teos, poolteist aastat hiljem valminud näidend "Purpurne saar", kannab alapealkirja "Dramaatiline pamflett".

V. Laksini ja M. Tšudakova andmed

ajakirjast "Znamja" nr 6, 1987