Tõlet – taarausuliste püha ripats

Haruldane taarausulist kullast/hõbedast ripats. Kaal 11,4g kokku. Ideaalses seisukorras. Ese osteti umbes 12-15 aastat tagasi Tagadis. Läbimõõt u. 23mm, paksus u. 5mm. Karp tuleb kaasa.

Ajalooline ja kultuuriline taust taarausulises liikumises

Tõlet on 20. sajandi esimesel poolel Eesti rahvusliku uususundi – taarausu – raames loodud püha kaelaripats. Taarausulised (nn taaralased) püüdsid kujundada eestlastele oma usku ja sümboolikat, et rõhutada vaimset ja kultuurilist iseseisvust pärast iseseisvuse saavutamist . Tõlet oli selle liikumise oluline sümbol: seda kandsid taarausu koguduse (“Hiie”) pühitsetud liikmed, märgistamaks nende vaimset liitu omavahel ja esivanemate pärandiga (Vakker, 2012, lk 185) . Ripatsi kandmine oli kohustuslik pühitsetud taaralastele ning see esindas „vaimset katet“ – nähtavat tunnust, et inimene on vabastatud võõrastest mõjudest ja seotud Hiie vaimuga (Vakker, 2012, lk 185) . Tõlet sümboliseeris seega taarausuliste jaoks eesti rahvuslikku eneseteadvust ja järjepidevust.

Tõleti olulisust kinnitab ka selle nime püsimine Eesti kultuuriloos: näiteks ilmus 1970. aastate lõpul omakirjastuslik almanahh pealkirjaga „Tõlet“ ning 1980. aastatel tegutses Tartus muinsuskaitseklubi Tõlet, mis koondas taarausu ja maausu huvilisi . Need hilisemad viited näitavad, et tõleti sümboolne tähendus kandus edasi ka järgmistesse põlvkondadesse ning jäi meenutama esimest eestlaste loodud rahvuslikku usundiliikumist.

Kujundus ja sümboolika

Tõlet on väike ümmargune medaljon-kapsel, mis on valmistatud hõbedast. Ripatsi esikülje disain kannab mitmekihilist sümboolikat. Medaljoni serv on veidi kõrgem või laineline ring, mis tähistab inimteadvuse piire – ringi taga laiub tundmatus, mida inimene saab vaimse arenemise käigus järjest enam avastada (Kaasik, 2000) . Medaljoni siledat esipinda läbib sirge joon (kuld), mis kujutab eluteed: inimese teekonda sünnieelsest tundmatusest läbi elu ning tagasi tundmatusse pärast surma (Taara rahvas oli koos, 1935, lk 8) . Sellel elutee joonel asub stiliseeritud leegikujutis – urituleleek –, mis on valmistatud kullast eristuvate detailidena (Vakker, 2012, lk 186) . Leek sümboliseerib urituld, s.t. püha ürgset tuld või tõe tuld, mis valgustab elu teed. Ripatsi nimetus “tõlet” onki tuletatud kolmest eestikeelsest sõnast tõde–elu–tee, mis osutavad selle sümboli kesksetele mõtetele (Vakker, 2012, lk 186) . Need ideaalid – tõde, elu ja tee – kajastavad taarausu õpetuse rõhuasetusi: usk elava looduse igavesse arenemisse ning inimese teekonda kõrgema vaimse tõe poole . Seega on tõleti kujundus terviklik metafoor inimese eksistentsiaalsest rännakust ja vaimse tõe otsingust Taara väe kaitsel.

Visuaalselt on tõlet tilluke hõbedast medaljon kuldse leegiga – näiteks Triin Vakkeri (2012) andmeil on tegu mõnesentimeetrise, laineliste äärtega ümarripatsiga, mille esiküljel on kuldleegiga läbistatud hõbedane elutee joon (lk 186) . Kuna leegikujutis on valmistatud erksast kullast hõbedasel taustal, torkab see detail eriti esile, sümboliseerides tõletis peituvat tuld nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kokkuvõtvalt kandis iga kujunduselement – ümbritsev ring, elu tee joon ning uritule leek – spetsiifilist tähenduskoormat, väljendades taarausu filosoofiat inimese tunnetuspiiridest, elust ja pühast tulest.

Valmistamise ja rituaalne kasutamine

Tõleti valmistamine ja pühitsemine oli taarausuliste rituaalides kindel ning pidulik protseduur. Iga uus Hiie liige pühitseti ametlikult tõletiripatsi kaudu: enne pühitsemist pidi iga liige ise kaasa tooma veidi mulda endale kõige pühamast paigast – näiteks kodutalust või mõnest looduslikust pühapaigast (Vakker, 2012, lk 186) . See muld esindas inimese sidet tema esivanemate maa ja pärandiga. Pühitsemistalitusel süüdati urituli – rituaalne püha tuli, mida taarausulised süütasid ohvrikivil (nn urikivil) igal olulisemal tseremoonial . Urituli kehastas püha tuld, millega puhastati ja õnnistati nii osalejaid kui esemeid.

Tooja poolt kaasa võetud muld pühitseti uritulel – see asetati rituaalselt tule kohale või lähedale, et tuli seda puhastaks ja pühitseks (Vakker, 2012, lk 186) . Seejärel segati kõikide osalejate toodud pühad mullaterad ühte – sümboliseerimaks koguduse ühtsust – ning pandi see segu tõleti kapsli sisse (medaljoni tagaküljel olevasse avasse) (Vakker, 2012, lk 186) . Kui kapsel oli täidetud, suleti ava igaveseks väikesekaanega, pitseerides nii mulla ripatsi sisse (Vakker, 2012, lk 186) . Iga tõlet kätkes seega endas sõna otseses mõttes tükikest püha maad. See püha muld sümboliseeris inimese lahutamatut sidet oma kodumaa ja Hiiega, esivanemate hingede ning ka tulevaste põlvedega – st ajatu järjepidevusega (Vakker, 2012, lk 186) . Sellise rituaali abil sai tõletist tõeline talisman: usuti, et tõlet kaitseb selle kandjat kõige kurja, õnnetuste ja haiguste eest (Vakker, 2012, lk 186) . Tõleti kandmine oli seetõttu mitte üksnes identiteedi märk, vaid ka kaitsev amulett taarausuliste uskumuste kohaselt.

Taarausuliste olulisimad kombetalitused – nt abielu sõlmimise pühitsemine, uue liikme vastuvõtmine ja matuseriitused – kandsid kõik dramaatilist, sümbolirikast ilmet . Nendes talitustes oli tõletil oma koht. Näiteks on säilinud filmikaadrid 1936. aastast, kus Jüriöö ülestõusu mälestusteenistusel seisavad rahvuslikes rõivastes taaralased lõkke ääres tõletid rinnas helkimas – hõbemedaljon kodumaa mullaga, sümbolina nende tõotusest ja usust . Pärast nõukogude perioodi on leitud vähemalt üks originaalne tõletiripats, mis on tallel Tallinna Linnamuuseumi kogudes (Vakker, 2012, lk 186) . Seegi kinnitab rituaaleseme materiaalset väärtust ja säilimist kultuurimälestisena.

Mõõtmed ja kaal

Tõleti täpsed mõõtmed pole kirjanduses detailselt fikseeritud, ent allikates on seda nimetatud “tillukeseks medaljoniks”(Vakker, 2012, lk 186) . Säilinud fotode ja kirjelduste põhjal on tõleti läbimõõt hinnanguliselt umbes 2,5 cm – see teeb ripatsi umbes väikese mündi suuruseks. Medaljon on ümar ja õõnes (et mahutada mullakapsel), mistõttu selle paksus võib olla mõni millimeeter (näiteks ~3 mm). Hõbeda tihedus on ligikaudu 10,5 g/cm³; seega võib sellise väikesemõõdulise hõbedast ripatsi massi teaduslikult hinnata umbes 10 grammi kanti. Millele lisandub mullakapsli kaal ja keti kaal.

Kokkuvõtteks on tõlet väike kerge hõbeehe, mis on siiski visuaalselt tähendusrikas ja tehniliselt peen (sisaldades suletud kambris püha mulda). Isegi ilma täpsete mõõdulisteta saab teadusliku lähenemise abil järeldada, et tõlet oli kandmiseks mugav (kerge ja väike), ent samas piisavalt silmapaistev, et kanda edasi taarausu sümboolset sõnumit. Selle valmistamisel kasutatud väärismetallid – hõbe ja kuld – viitavad eseme väärtuslikkusele nii materiaalses kui ka vaimses plaanis. Tõleti mõõtmete ja kaalu hinnanguline vahemik kinnitab, et tegu on delikaatse, kuid sügava tähendusega rahvusliku reliikviaga.

Allikad:

• Kaasik, A. (2000). Mis oli Tõlet? Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda. Kättesaadav aadressil maavald.ee (vaadatud 15.12.2012).

• Taara rahvas oli koos. (1935, 23. juuni). Esmaspäev, nr. 25, lk 8.

• Triin Vakker (2012). Rahvusliku religiooni konstrueerimise katsed 1920.–1930. aastate Eestis – taara usk. Mäetagused, 50, 175–198 .

• Eesti Filmi Andmebaas (EFIS). (1936). Taarausulised annavad Jüriöö vande. Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr. 54. (Kirjeldus ja kaadrid taarausuliste tõotustseremooniast) .

• Gaiakallistus (2018). Taarausk ja pühad paigad Eestis. Hiied. (blogipostitus, sisaldab taarausu põhimõtete ja sümbolite kirjeldusi)