Uido Truija

Liivimaa neitsi

«Möödunud aastasajad, mida nimetatakse kirjutatud ajalooks ja mis kätkeb endas kultuuri ning haridust, on toonud endaga kaasa lõputuid verevalamisi ja vägivalda.
Mälestused verest ja julmustest hägustuvad pikkamööda ja kaovad aegade hämarusse. Alles jääb kultuur, mis on ühtlasi rahva kollektiivne mälu. Üks kultuurikiht on kasvuks teisele ning areneb edasi, nii saab see kestma seni, kuni kestab rahvas, kes on selle kultuuri kandja.
Selle ajaloolise romaani peatükid on nimetatud naisenimedega. Iga peatükk on seotud ühe naisega; sellel naisel on oma nimi, oma unistused ja lootused, oma saatus. Ajaloolistes taplustes, mida nimetati sõdadeks, langes kümneid tuhandeid, tsivilisatsiooni arenedes aga juba miljoneid mehi. Jäetakse tähelepanuta, et iga mehepoja sünnitas oma üsast naine, kes toitis teda oma rinnaga, hellitas, hoolitses ja vahetas mähkmeid. Naine ei sünnita mehepoegi sõja jaoks -- iga naine soovib, et meheks kasvades pakub tema poeg vastassoole sama õnne ja armastust, millest osa saades tõi ema ilmale poja. Valla päästetud taplused on toonud kõige rohkem kannatusi ja südamevalu naistele, sest sõdades hukkusid nende pojad.
Minu eesmärgiks pole möödunud aegu õigustamatult ilustada või esitada ajalugu «uues redaktsioonis». Kuid ma usun siiski, et pika ajaloo vältel on olnud ka selliseid elusaatusi, murepäevi ja üürikesi õnnehetki, millest jutustab raamat, mida te praegu käes hoiate.»
Lugupidamisega
Uido Truija