Pärast seda kriminaalset lugu, kui Riho oli jätnud väikese Madise lihtsalt tänavale ja ise nurjatul kombel jalga lasknud, elas Peeter võrdlemisi ühetoonilist elu. Äikesepilved, mis algul ta pea kohale ähvardasid koguneda, hajusid võrdlemisi kiiresti. Hädavale, et Madisele haiglas süstimise asemel hoopis mingi nakkusevastane tablett sisse anti, läks üsna hõlpsasti läbi ja ema ei hakanudki lapse kehalt süstlajälge otsime ega võimaliku palaviku pärast muret tundma. Ning kui paar päeva hiljem jõudsid Peetri majja kuuldused kummalisest juhtumist tüdrukuks ümberriietatud poisslapsega, siis ei taibanud keegi seda sündmust kuidagiviisi Madisega seosesse viia. Nii et mingid otsesed ohud Peetrit enam ei varitsenud, selle eest aga hakkas talle tasapisi kallale kippuma igavus. Polnud õieti kellegagi mängida. Meelik, Jürnas ja Kaur, need küll kõndisid selle linnatüdrukuga alatihti ringi, kuid teadagi...