Imre Siil

Lugusid endisaja lastest

Endisajal, kui nutitelefone ja arvuteid ei olnud, leidsid lapsed rohkem tegemist väljas. Poisid ehitasid onne ja võrre, ronisid kõrgete puude ja maamõõdutornide otsa, püüdsid tiikidest triitoneid ja ojadest silmusid või käisid koguni metsas jahil. Vahel eksiti sügavale metsa äragi.

Metsas võis ka sõjast jäänud pommide või miinide otsa sattuda. Jõgedel käidi parvetamas, kevadiste ja sügiseste suurvete aegu võeti koskede all dušši. Talviti sai aga aina suusatada, sest lund oli kõikjal rohkesti. Tihti paukus kõva pakane ning koolides peeti külmapühi.

Eks juhtus askelduste käigus mõni pahanduski ja vahel sekkus lausa miilits. Miilitsatel olid sõitmiseks emmid või villised ja nad valvasid maanteede ääres putkades. Koormaid vedasid siis molotovid ja zissid, põldudel müttasid põkad ja jossid ning vanemad inimesed ajasid muudkui omi asju, millest oli raske sotti saada. Aga tüdrukud olid ikka ilusad ja poisid ei suutnud neist kuidagi mööda vaadata.