Eesti kirjandusmaastikule on sündinud uus täht. Romaan "Margot" ei ole ei stiililiselt ega maailmavaateliselt allutatav ühegi aktuaalse kirjandusniši alla. Toomas Verrev on väga kaasakiskuv oma elavuses ja naturalismis. Tahaks uskuda, et kümne aasta pärast on igal intelligentsel inimesel "Margot" raamaturiiulis. Lühidalt on see romaan pealinna intelligendi elust.

Lugu on lihtne. Noor, ööksatuseni enesekindel mees, kellel on elus vedanud: intelligentsed vanemad. Korralik kasvatus. Tugevad koolid. Ilusad naised. Himurad naised. On ta teistest meestest parem? Halvem? Mine võta kinni. Vähemalt on naljakas lugeda. – Kerttu Rakke

Toomas Verrev kirjutab rõlgelt ja sitaselt. Aga Eesti elu ongi rõlge ja sitane. Ta on pealiskaudne, a pealiskaudsus trükitaksegi igale teosele nagu puumärk. Ta möliseb liiga palju, aga vaikimine pole ammu enam kuld, vaikijad vajuvad põrmu ja unustusse. Tema kirjutamine on kanaliseerimatu, rahutu, mõned tekstid tekitavad tunde nagu oleks Kaur Kender seestund, nagu oleks Jaan Oksa põrund vaim ta sisse pugend. Aga laske tal ometi veel kirjutada! – Jürgen Rooste