Vanad ajaleheväljalõiked.

Mart Raud (Martin Raud, pseudonüüm Villem Sarapik; 14. / 1. X 1903 – 6. VII 1980) oli luuletaja ja prosaist.

Ta sündis Viljandimaal, sai hariduse Heimtalis, Paistus ja Viljandis ning immatrikuleerus eksternina Tallinnas 1923. aastal. Aastatel 1923–1924 õppis ta Tartu Kõrgemas Muusikakoolis ja kuulas loenguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Seejärel oli ta kutseline kirjanik Tartus ja Tallinnas. Teise maailmasõja ajal, 1941. aastal, oli ta Eesti Infoagentuuri (ETA) rindel korrespondent ja kuulus NKVD hävituspataljoni Tartus. Saksa okupatsiooni ajal evakueeriti ta Nõukogude Liitu ning töötas seal ajakirjanduses ja raadios. Eestisse naastes oli ta lühikest aega ajakirja Looming toimetajana.  Ta oli alates 1930. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige; korduvalt selle juhatuse liige. Ta oli alates 1945. aastast NLKP liige. 1946. aastal omistati talle ENSV teenelise kirjaniku ja 1907. aastal ENSV rahvakirjaniku tiitel. Ta suri Tallinnas ja maeti Metsakalmistule. Tema teine ​​naine oli tõlkija Valda Raud (1920–2013), lapsed kirjanik Eno Raud (1928–1996) ja kunstnik Anu Raud (s. 1943); lapselapsed on kirjanikud Rein Raud (s. 1961), Mihkel Raud (s. 1969) ja Piret Raud (s. 1971).

Tema luuledebüüt toimus 1919. aastal; esikkogudes „Kangastused“  („Miraažid“, 1924)ja „Äitsm.Üks tema varajasi teoseid on järjejuttudena ilmunud romaan "Uued inimesed" (1925). Tegemist oli perioodiga, mil ta liikus romantilisest luulest sotsiaalsema proosa suunas.

.