Siin on sõjaväekoolis õppinud (aastatel 1936 kuni 1940) viie kursusekaaslasest Eesti ohvitseri lood. Nende mälestused algavad Nõukogude okupatsiooni alguse ja II maailmasõja puhkemisega. Kõik nad said kooli lõpetamisel 1940. aastal nooremleitnandi auastme. Siis võttis nende elutee aga erineva suuna.

Leitnant Hugo Kubja põgenes Punaarmeest. Tema lugu räägib ellujäämisest Eesti metsades. Ühel juhul pidi ta ka relva kasutades oma vabadust ohustavast olukorrast läbi murdma. Ta võitles Punaarmee vastu Tartu lahingus, tõrjudes Vene vägesid Eestist välja. Hiljem osales ta lahingutes Leningradi rindel. Sõja lõpul õnnestus tal läände põgeneda.

Leitnant Edgar Reiksaare võtsid venelased kinni pärast Punaarmee väeüksusest põgenemisest. Venelased pidasid teda Saksa langevarjuriks ning spioneerimissüüdistuse saanuna mõisteti Nõukogude võimude poolt tema üle kohut. Kohus leidis ta süüdi olevat ning teda karistati surmanuhtlusega. Ta õnnestus põgeneda, kuid ta püüti uuesti kinni ning ta määrati surma mahalaskmise läbi. Ehkki mitu kuuli olid ta pea läbinud, õnnestus tal ime läbi ellu jääda. Tema üleelamised ning lugu, kuidas tal õnnestus pääseda, on uskumatum kui enamik ilukirjanduslikke teoseid.

Leitnant Viktor Orav alustas oma sõjaväelasekarjääri Eesti armees, mis peagi likvideeriti ning Vene okupatsioonivägede poolt üle võeti. Ta põgenes Punaarmeest ja lõpetas vangina Saksa sõjavangide laagris. Elu vangilaagris oli karm, seda kinnitas asjaolu, et kui ta vabastati, kaalus ta vaid 40 kilo. Seejärel teenis ta Saksa SS-pataljonis ning sai sõjategevuses rakselt haavata. Tema ja tema perekond elasid üle Tallinna pommitamise. Sõja lõpul, proovides venelaste kätte mitte vangi langeda, õnnestus tal jalgsi ning rongivagunite katustel sõites pääseda Tšehhoslovakkiast Lääne-Saksamaale.

Leitnant Johannes Jaagus elas otseselt läbi Nõukogude okupatsiooni poolt kaasa toodud intriigid ja hirmud. Ta pidas suuri sisemisi võitlusi, kui teda sunniti astuma Kommunistlikusse Parteisse. Nuhid ning “surmainglid” tõid tema ellu ängi ja pideva hirmu. Punaarmees olles elas ta läbi mitmeid hirmuäratavaid õhurünnakuid. Ka temal õnnestus leida võimalus põgenemiseks ning temagi langes sakslaste kätte vangi.

Leitnant August Võhmat võib pidada tõeliselt vapra ning pühendunud sõduri võrdkujuks. Ta osales sõjategevuses kõigi sõja-aastate jooksul. Mis tahes riigimundrit ta ka ei kandnud, iial ei kaotanud ta oma väärikust. Ta sai esmalt kapteniks ning seejärel omistati talle majori auaste. Sõja lõpul oli temast Saksamaal saanud kõrgeima auastmega eestlasest suurtükiohvitser. Augusti lugu on ka lugu armastusest. Sõja ajal kohtus ta noore naisega, kellest sai tema abikaasa. Pühendunult proovis ta sõjajärgseil aastail oma abikaasat üles leida, see otsingute käik tõi endaga kaasa palju ootamatuid pöördeid ning saatuse keerdkäike.

Carl Orav